Lõpetasin selle raamatu lugemise juba umbes 2 nädalat tagasi, aga pean ütlema, et tegu on ühe tõsiselt hea raamatuga. See oli ka mu kohustuslikus kirjanduses ning ma olin üsna üllatunud, et mõni tõsiselt hea raamat ka sinna ära eksinud on. Muidugi on kohustusliku kirjanduse listis palju raamatuid mille ideed on head, stoori on põnev jne jne, aga kuidas see kõik kirja on pandud on minu jaoks väga oluline. Seega jätab tihti hea ideega raamat mind külmaks, toon näiteks “Põrgupõhja uus vanapagan”, mis on tegelikult väga hea raamat ent minule veidi sobimatult kirjutatud. See on tõenäoliselt tulnud sellest, et ma ei ole pärit sellest generatsioonist, mil see ramat on kirjutatud – siis oli ka kirjaviis teine. Ma ei suutnud seda raamatut väga jälgida, aga see ei tähenda seda, et ma seda raamatut halvustaks.

“Mees, kes teadis ussisõnu”, on minu silmis raamat mis aastakümnete pärast saab Tammsaare teoste vääriliseks. Kivirähk tõuseb eestlaste südametesse, sellest raamatust saab uus ikoon. Seda oli hea ja lihtne lugeda, sel oli hea sisu, see oli lõbus, vahepeal veidi ropp, ent see roppus oli ka pigem tulnud sellest, et räägiti asjadest nii nagu nad on, mitte ümber nurga. Raamatu lõpus ma isegi oleksin paar pisarat poetanud, kuna see raamat on suurepärane näide kultuuri väljasuremisest ja mul hakkas ussisõnadest ja metsarahvast tõsiselt kahju. Ma panin terve selle raamatu lugemise ajal end raamatu sisse ja nägin kuidas need tegevused ümber minu toimuvad. Seda raamatut jäädakse kindlasti mäletama, kuid kindlasti 50 aasta pärast on jälle keegi minusugune, kellel on seda raske lugeda, kuna ta ei ole enam sellest generatsioonist, mil see raamat on kirjutatud.

Ma loodan, et sellest tehakse ühel heal päeval ka üks HEA film. Minu teist lemmikut eesti kirjanduses, “Nullpunkt” hakatakse nüüd õnneks varsti tegema, seda jään ma põnevusega ootama. Raamatut soovitan ma aga kõigile! Seal on mõnusat lapselikku fantaasiat, mida on hea lugeda, ent siiski on see raamat piisavalt täiskasvanulik. Soovitansoovitansoovitan!!!!!!