Oeh, ma ei tea kohe..

Täna oli poomi vastamine, no sain vastatud ka, aga juba eelmine aasta tundsin, et kui sinna peale ronisin, isegi kui meel oli täiesti raudne, siis keha ei kuulanud üldse mind ja tundsin kuidas see mul all värises. Olen hakanud vist kõrgust kartma, jube foobiatunne oli peal küll. Sain tehtud, ei pea seda enam kunagi tegema.

Eesti keeles oli ka kt ja nüüd ongi ainult homne kunstiajaloo kt jäänud ja siis saab juba rahulikult hingata.

Kodus ootab mind veel üle kuulamisel albumi üks tugevamatest lauludest. Vähemalt ma olen nii innn laaav sellest loost. See aasta ma arvan, et ühtegi laulu ei jõua enam välja anda. Uuel aastal siis uue hooga.

Varsti kavatsen ilmumata lauludest teile väikese kokkuvõtte ka teha, et ikka pinget kruvida 😀

Mul on väikesed huvitavad plaanid ka järgmise nädala suhtes, mis ei ole küll veel lukus, aga kuna järgmine nädal on mul uus tunniplaan, mis koosneb keskmiselt 8-9 tunnist, ja nädalalõpus on kaks esinemist (ja kuhugi peab stuudio ja õppimine ka mahtuma) siis arvan et järgmine nädal tuleb üks hullemaid hullumajasid mu elu jooksul üldse, aga seda muidugi kõige positiivsemas mõttes.

Igatahes olgu, mina nüüd kunstiajaloo lainel.