Üks hetk pidi see tulema, mil mina ka haigeks jään, kuna kõik ümberringi on juba haiged olnud. Ajastus on muidugi super nagu ikka. Hea on vähemalt see, et mul ei ole otseselt väga jubedat nohu, natukene nagu on, aga see ei ole selline haiguse nohu. Kurk on aga täiesti kohutav, valutab, koguaeg liigub mul seal midagi ja köhin koguaeg, kui köhima hakkan siis köhima jään. Olen omadega seal maal, kus suurim saavutus päeva jooksul on see, kui ma suudan rahulikult ja ruttu magama jääda, aga muidugi ärkan ma ju öösel ka veel üles ja köhin kopse välja ning rögisen. Ja peavalu… Sellest võiks lausa raamatu kirjutada. Võtan päevas 3-4 kanget peavalu tabletti kuna ma suudan ainult tänu nendele norm olla. Kohe kui ma tunnen, et tableti mõju jälle hajuma hakkab, hakkab peale selline peavalu, et ma ei saa reaalselt vaadata paremale ega vasakule, ma pean oma pea selleks kaasa liigutama ja silmi põhimõtteliselt koguaeg ühe koha peal hoidma. Ma pole elusees nii haiget peavalu tundnud. Kohutav lihtsalt. Ma ei taha, ma ei viitsi. Järgmine nädal on jälle tööde hullus koolis. See nädal üritasin igapäev 2-4 tundi koolis käia, järgmine nädal, kui mul samamoodi on nagu praegu, siis pean jälle valikuid tegema kuna ma lihtsalt ei jõua pärast järgi õppida ja vastata. Niigi raske on haige olla, ei taha oma elu vastamistega ja puudulike hinnetega veel raskemaks teha.

Täiesti masenduses olen.