Soovitaks, et räägiksin veel detailsemalt sellest, kuidas minu tee lauljani alguse sai ning mida mäletan algusaegadest.
See oli 2009 aasta sügis, kui olin juba oma unenägudes näinud niiiii palju lendamist (unistuste täitumine) ja olin mitmeid aastaid ennast magama unistanud mõttest, et saaks kuidagigi otsa peale ja kuhugi stuudiosse. See algus tundus kõige raskem ja kõige hullem ja eriti just sellepärast, et mul polnud tutvusi ega käppa sees kuskil stuudios – pidin ise rabelema. Ma tundsin lihtsalt ühel hetkel midagi, nagu oma kuuenda meelega, et nüüd hakkab midagi juhtuma, ma ei oska seda seletada, aga mu mõttejõud kasvas ühel hetkel nii suureks lihtsalt, et 2009 aasta sügis oli tõesti kulminatsiooni tipp ja oktoobri alguses ma tutvusingi juba kahe inimesega, kes mu jala ukse vahele sättisid.
Esimene inimene oli veidi selline, kes andis mulle lihtsalt palju kogemusi ja otsest rolli minu praeguses olukorras ei mänginud. Ta asus Rakveres ja tal oli väike kodustuudio. Käisin seal 2-3 korda ja selle aja jooksul salvestasime paar demo sisse ning üritasime ka hakata reaalselt mingit tausta looma, mille peale ma siis oma esimese originaalloo saaksin teha. Ometi aga asjad ei liikunud ikkagi nii hästi ja lõpuks hakkasin suhtlema ka selle “teise” inimesega – Dj Trey’ga. Ma ei teadnud ta taustast esialgu suurt midagi ja kuna mulle meeldis juba tol ajal msn’is väga paljude inimestega suhelda ja uusi tutvusi luua, siis ma ei pannud sellele kõigele nii suurt rõhku. Ühel hetkel olin aga oma youtube konto aadressi pannud omale msn’i staatuseks ja seda nägi ka tema. Suhtlesime samal ajal ning ta nägi mu youtube kontot ja ütles kohe “VAU, ma pean sinust edasi rääkima!” mul oli tol ajal muidugi, et “jah, midaiganes”. Rakvere koostööst ei olnud lihtsalt nii palju asja saanud ja üldse olen terve elu üldiselt olnud selline, et ei taha enne õhtut hõisata, sellepärast ka albumi pärast olen hetkel nii paanikas 😀 Arvasin, et ka Trey jutt on selline niisama jutt ja ei pööranud sellele nii palju rõhku. Ühel hetkel aga nägin, et mind on msni lisanud inimene Siim Pohlak ja ta alustas minuga juttu. Kui tema minuga rääkimist alustas, tundsin, et asi on tõsine. Alguses sain millegi pärast aru, et mind tahetakse just klaverimängu oskuse pärast stuudiosse, aga Siim oli just näinud seda ühte lauluvideot nende klaverivideote keskel ja ütles mulle, et ma stuudiosse tulles paar laulu laulmiseks ette valmistaks.
Mäletan, et tol ajal oli mul vanematega läbisaamine kehvem ja mind ei tahetud alguses üldse stuudiosse lubada. Läksin tol korral väga närvi selle peale, sest ma tundsin, et see ei ole enam mingi niisama jutt. Olin tohutus masenduses ja vihas ja ma ausalt öeldes ei mäletagi enam, kas see oli enne stuudios käiku või veidi pärast stuudios käiku, aga igatahes ühe tüli käigus oma vanematega jooksin enda tuppa ja kirjutasin laulu Paanika. Paanika oli esimene laul, mida ma reaalselt lauluna ka ette kujutasin. Olin varasemalt kirjutanud umbes 10 laulu, aga kõigis oli nagu midagi puudu. Samuti kirjutasin üsna ääri-veeri, olin olnud veendumusel, et ma ei hakka kunagi endale korralikke laule kirjutama, kuna ma lihtsalt ei tundnud, et ma selleks võimeline oleks.
Igatahes läksin stuudiosse. Tol päeval oli seal kuidagi liiga palju inimesi. Ma pole kordagi enam nii palju inimesi seal näinud 😀 Ju siis olid jutud kiiresti levinud. Olin tol ajal aga väga uje, väga tagasihoidlik ja vaikne ning tahtsin, et kõik stuudioruumist välja läheks, kui laulma hakkan 😀 Sisse jäi vaid 2-3 inimest. Laulsin kuudis sisse kaks laulu, mille põhjal mu esimene produtsent Triple Y analüüsis mu häält, kuidagi libedalt läks aga jutt juba edasi selle peale, et milline artist ma olla võiksin. Ma olin lihtsalt üllatunud, kuna nagu ma aru sain, siis räägiti juba minust kui artistist, aga poldud veel korralikult öeldudki, et “jah – sinust saab meie uus artist!” Siim on hiljem öelnud, et ta nägi selles videos lihtsalt seda “midagi”.
Nädal-kaks hiljem läksin uuesti stuudiosse ja tegime valmis loo “Paanika”. Paar päeva hiljem läks see juba Youtube üles ning ka Tre Raadiosse. Esimene esinemine oli kohe suurel laval – Winterjam 2010, esitasin laulu Paanika. Peale Paanika ilmumisest läks lahti tõeline lauludelaviin, see oli lihtsalt mingi ilmatu suur motivatsioonipauk mulle. Kuna olin varasemalt olnud veendumusel, et ei hakka kunagi niimoodi laule kirjutama, siis arvan, et lihtsalt ju siis pidi nii ikkagi minema, et ühel hetkel hakkan reaalselt laule kirjutama.
Minu jaoks see lihtsalt toimuski kõik läbi mõttejõu. Ma olin enda jaoks paljud asjad valmis mõelnud, ma olin aastaid kodus mitmeid tunde päevas harjutanud, programme tundma õppinud, teinud põhjalikku valmistustööd. Kõige suurem areng on muidugi toimunud nende kolme aasta jooksul. Et oleks olemas mingisugunengi edu, vahet pole kas väiksem või suur, peab sul pikas perspektiivis olema hea muusikaline aisting, ma pean seda peaaegu, et kõige tähtsamaks. Ühel hetkel ma tõesti lihtsalt olin oma mõttejõuga jõudnud sinna maale, et mul oli koguaeg kananahk ihul ja ma teadsin, et kohe hakkab midagi juhtuma, ei oska seda seletada, nii ma lihtsalt tundsin ja seda ma tahtsin.
