Laupäeval lõpetamine läks täitsa okeilt. Muidugi ma pole kunagi niii närvis olnud kui tookord olin. Laulsin klaveril Stiihiat. Kahju, et keegi ei filminud (vist). Vasak jalg korralikult värises ja käed ka, alguses tundus, et hääl ka, aga üritasin oma mõtted stabiilseks saada ja olukorda nautida, siis läks vahepeal paremaks. Aktus kestis kaks tundi, lõpetajaid oli meil umbes 120, peale seda oli lillede üle andmine ja pildistamine.
Peale lõpetamist sõitsin maale, istusime sõbrannaga ja minu perega veidi aega, siis läksime sõbranna poole, tähistasime mu lõpetamist. Sain ka kiituskirja bioloogias. Mul oli 8 nelja ja 14 viit ehk siis keskmine hinne on 4,6.
Pühapäeval läksime Kosele. Olime pikka aega sõbranna õe juures, õhtul käisime kahel jaanitulel, esimene tundus veidi lahjem, seega otsustasime Kose jaanitule kasuks. Olin seal hommikutundideni. See oli ikka uskumatu, mis seal toimus. See oli hetk, kus ma tõesti tundsin uhkust, et olen eestlane ja nägin, kuidas eestlane oma rahvast hoiab ja armastab. Nimelt vahepeal mõned lood diskol olid rahvuslikud laulud ning kõik tantsuplatsil olevad inimesed võtsid üksteisest käest kinni, nii et moodustus suur suur ring. Käisime käest kinni mitu ringi läbi, kõigutasime käsi, hiljem anti meile kuskilt ka väikesed Eesti lipud ja lehvitasime nendega. Tõsiselt selllllline rahvuskuuluvusetunne tekkis, et peaaegu oleks pisar silma tulnud. Öösel ma aga väga ei maganud, seega olin esmaspäeval suhteliselt magamata. Selle nädalavahetusega toimusid mu elus ka mõningad muutused ja ma sain paljudes asjades selgusele.
Esmaspäeval sõitsime sõbrannaga Rapla lähedale ta tädile külla. Alguses pidin linna tööle minema, aga kuna selja taga oli raske nädalavahetus, siis esmaspäeval siiski tööpäeva ei olnud. Korjasime maasikaid, tegime grilli, rääkisime juttu. Linna lähen homme hommikul. Kaua seal olen, seda veel täitsa täpselt ei tea, aga eeldatavasti mitu päeva, saan ka paljud asjad maal läpakas ära teha.
Liblikaga on seis seal maal, et üks master on meil nüüd käes, aga kuulan seda teisipäeval stuudios, kuna läpaka kõllid ei anna siiski seda õiget heli välja. Teist masterit veel ootame. Video sellele ei tule seekord sõnadevideo ent ei tule ka otseselt tüüpiline muusikavideo. Too on juba peaaegu valmis ja see stoori, mis selle taga on, liigutas mind tõesti südamepõhjani. Siin kohal pean tänama Erika Era! Küll Te ka peagi ise näete. Ootan loo välja tulekut väga. Tulemas on korralik suvebiit.
