16. veebruaril sain teada ühe väga ebameeldiva uudise. Alguses niitis see mind väga jalust, hiljem ei suutnud uskuda, et see võib tõsi olla ja ei suuda seda mingil määral siiamaani. Läheb aega kuni see täiesti kohale jõuab. Sain teada, et mu kunagine klassivend ja hea sõber lahkus meie seast. Kuna Albus oli meil väike kool ja väiksed klassid, olime seal omavahel ka väga lähedased. Paljudega tutvusime juba lasteaias, seega tean oma vanu klassikaaslasi juba ligi kolmveerandi oma elust. Gümnaasiumi ajal suhtlemine veidi jahtus, kuna kõik läksid omi radu pidi (enamus läksid erinevatesse keskkoolidesse), harjusid elumuutustega ning kõik üritasid endi asjadega toime tulla. Siiski aeg-ajalt ikka uurisime, et kuidas kellelgi läheb ja mõttes mõlgutasime vaikselt klassikokkutulekut… ning siis selline sündmus.

Kõik need jutud, et “ela igas minutis, võta elust viimast, hoia oma lähedasi!” muutsid minu jaoks sel hetkel tähendust. Ma mõistsin, et me ei tea kunagi, mis saama hakkab. Me ei saa lootma jääda, et asjad lähevad alati nii nagu me tahaks, et võime kõigel lasta omas tempos tiksuda – mitte alati. Peab tegutsema.

Sellistel hetkedel hakkad mõtlema, mida kõike oleks võinud ära teha, kui palju rohkem oleksid sa võinud oma vanadest tuttavatest hoolida ning nendega suhelda, sest ühel hetkel võib olla hilja… Ja siis on äkki see hetk käes ja sa ei oska olla. Sa ei saa enam mitte midagi teha, saad vaid õppida, kuid see on valus. Oled ju harjunud ka juba olemasolevaid olukordi parandama, kuid mõnikord ei saa, mõnikord see võimalus kaob. Jääbki üle vaid õppida ning edaspidi elus olla targem, teha paremaid otsuseid, hoolida rohkem.

Imelik tunne on sees… tühi tunne. Üks lüli meie vanast armsast kokkuhoidvast klassist on puudu. Mul on nii kahju… ei suuda seda sõnadesse panna. Loodan vaid, et saad rahus puhata. Me kõik igatseme sind tohutult!