Eelmisel nädalal sain lõpuks tehtud lõppastme koolituse. Oma uue juhiloa peaksin kätte saama aprilli alguses. Nii önnes olen. Laupäeval tegin ära teooriatesti ning pühapäeva hommik ja lõuna läksid kõige ülejäänu peale: säästlik- ning libedasõit, veel üks väike teoorialoeng ning keerlevasse autosse saadeti meid ka.

Teisipäeval ja kolmapäeval käisin laulutunnis. Mõlemad päevad olid üldse päris tegusad, eriti kolmapäev – tegime tunnis laulmisega koos ka füüsilisi harjutusi ning pärast olid kõik lihased haiged. Lisaks käisin veel jooksmas, olin õhtuks päris läbi omadega.

Lauludega on olukord nii, et progress toimub. Teine laul (eelmises postituses seletus nimede kohapealt) on peaaegu valmis. Kolmanda loo taust vaikselt edeneb. On huvitav näha, et tulemas on midagi teistsugust ja põnevat – rohkem hetkel ei räägi 😛 See laul on plaanis ka varsti sisse laulda. Sel nädalal salvestasin enda jaoks uued demod ka sisse, saan otsustada, mille kallal siis edasi hakata tegutsema, kui eelnevad lood valmis saavad.

Homme on mul ülikool, peale seda Oru Põhikoolis esinemine klaveril. Pole ammu juba ühtegi klaveril esinemist teinud, olen lausa pabinas. Klaveri saatel esinemine on üldse alati mulle palju suurem katsumus, kui lihtsalt fono saatel esinedes. Pean keskenduma kahele asjale ning klaverimänguga lähen ma üldse alati rohkem pabinasse kui laulmisega. Kui näiteks eelmise aasta suve alguses keskkooli lõpetamisel “Stiihiat” klaveril esitasin, siis mu käed värisesid nii jubedalt, et puhtalt sellest, et ma nägin ise, kuidas mu käed värisesid, hakkasid nad veel rohkem värisema. Samal ajal kui esimest salmi laulsin, üritasin leida endas mingit rahupunkti ja tänu sellele jahtusin veidi maha, kuigi eks värin oli esinemise lõpuni sees. Sellisel viisil esinemine on alati midagi sellist minu jaoks, mida ma kardan. Muidugi kui juba selles hetkes olen, siis siiski naudin seda. Sellepärast tahan oma hirmule vastu kõndida. Tean, et vaid läbi kogemuse saan sellest lahti.

Veel lavanärvist rääkides… Võib-olla olen sellest ka juba mingil määral oma blogis kunagi rääkinud. Mäletan, et kui mu esimene esinemine oli Paides Winterjamil 2010 aasta 23. veebruaril, siis olin enne lava päris pabinas. Mul puudus kogemus ning ma ei osanud üldse arvata, kuidas ma selle kõige peale reageerin. Kui aga lavale läksin ja muusika peale pandi, oli närv automaatselt kadunud. Kui lavalt maha tulin, tundsin, et tahan veel ja veel. Nii kadus esinemise eelne närveerimine ka mõneks ajaks ära. Tegelikult ei saa seda isegi närviks või pabinaks pidada, õigem oleks öelda ärevus, aga mõnikord läheb see ärevus nii suureks, et katsu siis olla. Tükk aega polnud nagu midagi, aga siis eelmisel suvel tuli see ärevus tagasi. Enne igat esinemist oli ärevus aina suurem, kuid kui lavale läksin, siis nagu ikka, oli kõik kadunud. Tundsin end väga kindlalt. Nii on ka praegu, ärevus on enne lava sees, mõnikord suurem, teinekord väiksem, aga võrreldes algusaastatega on ta mingil põhjusel suuremaks läinud. Ei teagi millest see tingitud on. Sellised on lood minu lavanärviga, diskod vs esinemine klaveril. Kaks väga erinevat esinemisvormi.

Õnnistasin eile oma uued jooksutossud sisse. Hinges on kohe nii mõnus rahutunne, kui näen, et ilmad lähevad soojemaks ja väljas on kevade lõhna. Käisin ka täna jooksmas. Üritan endiselt hoida seda joont, et nädalas vähemalt 3 korda jookmas käia. Lugesin lõpuks ka oma ingliskeelse raamatu läbi. Nüüd mõnda aega teen lugemisest pausi, kuniks mõningad koolitööd olen ära teinud. Nagu endale lubasin, tegin ära Eesti Valitsemissüsteemi 2. seminaritöö. Üks kodutöö ootab täna õhtul mind veel.