Esinen: 21. veebruar Sonda kõrts

Vahepeal on tegutsemist olnud omajagu ning ma ei ole see aasta veel postitust enda tegemistest teinud, seega üritan eredamad sündmused kirja panna. Kuna mitu aastavahetust olen ma veetnud kodunt eemal, siis seekord oli päris mõnus olla lihtsalt kodus, vaadata telekast kõike head ning süüa head ja paremat. See aasta klõpsisin kanalite vahelt ikka päris korralikult, aga kõige enam meeldis Kanal2 programm.

3. jaanuaril oli meil Tre tiimiga väike hiline jõulusööming ning bowlingu mängimine. Kui esimesed kaks mängu läksid üsna aia taha, siis kolmas läks kuidagi eriti hästi. Tõenäoliselt sellepärast, et peale esimesi mänge mõtlesin, et “ah noh jah mängime siis veel” ja tegin kõik visked üsna pingevabalt ja mõtlemata ning lõpuks saingi kõige suurema skoori ja elus esimest korda viskasin ka mõned korrad kõik kurikad pikali 😀 Nii et võib-olla oli see mulle ka õpetus, et mõningaid asju elus peabki tegema spontaanselt, vabalt. Õhtul istusime veel natukene maha ühesse Pärnu pubisse, jutustasime niisama; koju saime alles umbes kella kahe ajal öösel.
5. jaanuaril, esmaspäeval andsime välja minu uue loo ning muusikavideo “Dilemma”, (Kui pole veel vaadanud, siis seda saab teha siin: https://www.youtube.com/watch?v=T2NZ2unIllE ) seega terve päev oli selle looga päris palju tegelemist.

Tol ajal aga oli päris korralikult mingi gripp liikvel ja üsna kohe
peale aastavahetust suutsin ma niimoodi haigeks jääda, et kui ma varem
olen siin blogis maininud, et olen viimase 1,5 aasta jooksul võib-olla
ainult kerges nohus/köhas, siis seekord jäin natukene tõsisemalt
haigeks. Kuna olen aga olnud oma elus haige väga palju ja enamasti väga
hullusti, siis niimoodi tagasi mõeldes polnud ka seekord väga hullu
midagi. Nohu oli küll väga suur, nina katki, väikene köha, silmad
jooksid vett. Põhikooli aega mäletan ma ikka nii, et ühe õppeaasta
jooksul olin umbes 3-7 korda haige ja enamus neist kordades nii, et
voodis pikali maas, seega on mul praegu ikka üsna hästi läinud
(ptüi-ptüi-ptüi). Kuid siiski kokkuvõtvalt oli see mu viimase aja üks
tõsisem haige olek. Nendel päevadel, mil end ravisin, olingi peamiselt vaid kodus ja ravisin end. Loodetavasti mu organism sai nüüd piisavalt
jõudu juurde ja niipea enam haigeks ei jää. Plaanisin ka sellesse nädalasse laulutunde, aga kuna jäin haigeks, siis pidin need ära jätma.

10. jaanuariks olin saanud terveks ning käisime minu maakodus, sest pidasime venna ning vanaema sünnipäeva. Päev algas tegelikult hoopis sellega, et sain oma äsja omandatud bowlingu-skilli näidata Veskisillal, kus tegime ühe perekondliku match’i. Tegelikult mul seekord üldse mäng väga hästi ei läinud, aga ega see mind morjendanudki – tähtsam oli see, et väga tore ja armas olemine oli. Hiljem jõudsime alles Albusse ning tegime koos vanavanematega väikese istumise. Terve päev läks üldse päris kiiresti, sest õhtul kui koju jõudsime, läksime üsna pea edasi Cinemasse, kus toimus Tre Raadio pidu.

Eelmise nädala alguses olid mul kohe laulutunnid. Üldse tahan sellest jaanuar-juuni perioodist võtta nii palju kui võtta annab, sest sügisperioodil, võrreldes eelmise aastaga, mul väga palju laulutunde ei olnud. Hetkel harjutame kahte laulu, mis lähevad albumile ning üks neist stuudios ka praegu aktiivsema tegemise all on. Kuna see laul on selline suvine ja mõnusa olemisega, siis nimetaksin seda kui enda selle aasta suvesingliks. Kui tavaliselt kirjutan oma lood täiesti ise, siis selle loo puhul olen vaid sõnade autoriks, kuid saingi teksti panna seda suveootust ja lootust, mis minu sees tukslema on hakanud. Eks vast olegi nii, et peale seda kui jõulud on mööda saadetud, hakkad jaanipäeva ja suve ootama. Seda laulu tahan ka juba üsna pea minna stuudiosse salvestama. Lisaks vokaalidele on vaja sisse salvestada ka kitarrimäng, muidu on taust juba peaaegu valmis.

Nädala alguses olid juba traditsiooniliseks saanud trennid, ainult et tavaliselt on minu rütm olnud selline, et jõuan käia kahel korral nädalas, kuna varasemalt sattus kolmas trennipäev täpselt ülikoolipäevale. Sel nädalal aga käisingi kolmel korral trennis ja eks ole näha, kaua nii käia saan. Jaanuari lõpus saame juba ülikooli uued tunniplaanid kätte ja kuna plaanin seekord natukene rohkem aineid võtta, siis on üsna tõenäoline, et taas on mul ka nädala sees loenguid.

14. jaanuaril, eelmise nädala kolmapäeval, käisin Eesti TOP7 salvestusel oma värske singli “Dilemmaga”. Ütlen täitsa ausalt, et raadiointervjuude pabinast olen juba suutnud enam-vähem üle saada, aga kaamerapalavik on väike ikkagi veel sees. Olin ka seekord enne väheke pabinas, aga saatejuhid olid mõlemad väga pingevabad, toetavad, toredad, seega kui juba jutustama hakkasime, kadus seegi närv ära. Intervjuud oli võimalik näha järgmisel päeval, järgi saab seda vaadata siit, minu intervjuu on alates 36:29: http://etv2.err.ee/v/kultuur/eesti_top_7/saated/e46e3ad5-7a9d-491a-98b7-b83341545b75

* Videole on võimalik ka toetushääli anda, seda saab teha siin: http://etv2.err.ee/l/kultuur/eesti_top_7

Järgmisel päeval, 15. jaanuaril käisime Eesti Muusikaauhinnad 2015 galal. Show hakkas pihta päris hilja ning kestis kauem kui ette oli nähtud, aga muidu mulle väga meeldis näha ühel üritusel Eesti erinevaid artiste esinemas ning muidugi see, et oli kaasatud sümfooniaorkester, tegi kogu asja veel ilusamaks.
Raamatujuttu ka: Olen vahepeal lugenud kergemat Eesti lastekirjandust ning võtsin endale ka ühe paksu muinasjuturaamatu, kuid kaks raamatut, mis samuti hiljuti läbi sain ning millest rääkida soovin, on Kiiri Saare “Lepatriinupüüdja” ning “Ruubeni liblikad: Jordan”, mille esimest osa ma ka suvel lugesin. Kui esimene on pigem rohkem naistekas, siis teine on pigem suunatud noortele. Mõlemad raamatud järjest läbi lugedes on väga hästi näha, kuidas autoril on oma konkreetne käekiri. Esimese raamatu puhul kui ma hakkasin lõpu poole jõudma, olin juba peaaegu ahastuses, et kas sel raamatul polegi õnnelikku lõppu ja olin juba valmis vanduma, kuid siiski kõik sujus ilusti ära. Mõlemast raamatust saab loo lõpuks välja noppida moraali, mis ka mõtlema pani. Mullle meeldib raamatuid lugedes just see, kui ma suudan sukelduda mingisse täiesti uude maailma, unustades mõneks ajaks reaalsuse – siis on raamat hea! Aga kes soovib head ladusat lugemist, siis palun, soovitan neid. Esimene läks minul isegi kiiremini.

foto: Liisa Härmson, kleit: Riina Põldsroos, mua: Maret Ubaleht

Lisa kommentaar