Elu24 live

Umbes kuu tagasi sain kutse Elu24 live’ile. Ahhetasin ja ohhetasin, ent võtsin pakkumise vastu. Hakkasin juba kuu aega tagasi vaikselt kartma 😀 Sealt siiani käisin hoolega laulutundides, viimasel kahel nädalal iga päev. 
Selle nädala esmaspäeval olin juba paanikas, teisipäeval olin rahulik, eile oli jälle paha olla ning täna kui kohale jõudsin olin ka ikka väga-väga närvis. Ma arvan, et ma ei ole kunagi nii kartnud/närveerinud. Isegi mitte oma klaverikontserdite ajal põhikoolis, mis tundusid mulle maailma kõige jubedaimad asjad. Esimese loo ajal kuulsin ma ainult oma südame pekslemist ja mõtlesin, et hakkan nutma kohe 😀 Ärge küsige! Kuigi mulle tundus, et hakkan vaikselt oma “mina-ennast-klaveril-saatmas-samal-ajal-laulan” hirmust üle saama, kuid kuna väike kartus on mul endiselt ka kaamerate ees, siis ju need kõik asjad kokku mind pabinasse ajasidki. Vastutus kõige ees tundus väga suur.
Ma ei saa ka ütelda, et ma oma esitustega oleksin täiesti rahule jäänud. Peale esimest laulu läks küll pool hirmu ära ja järgmiste laulude ajal suutsin rohkem konditsioonis olla, kuid laulmiste ajal oli pabin lõpuni sees ja eks see mõjutas ka esinemisi.
Vot, aga nagu ka intervjuus ütlesin: igast halvast võta head ning ikkagi oli ka palju head selles ettevõtmises 🙂 Järgmine kord paremini! Äkki kaob hirm ka ära kunagi (:

fotod: Viktor Burkivski
mua: Anni Rahula

Leave a Reply