foto: Rahva Raamat
Üks viimaseid raamatuid, mida lugesin kannab nime “Esmaspäevad”, autoriks Ele Arakas. Raamatu tutvustuseks nii palju:
Katariina kolib emaga suurde linna. Lootused on laes – uus kool, uued sõbrad, peod, poisid ja tuledesära. Üllataval kombel läheb kõik hoopis vastupidi. Ees terendab tume tulevik haleda erakuna. Kuid siis hakkab juhtuma kummalisi asju. Nii kummalisi, et see pole enam lõbus. Varsti kasvavad elu imetabased ja dramaatilised keerdkäigud tüdrukul üle pea, nii et ta ei saa enam hästi sotti, keda või mida uskuda. Õnneks juhtub uksele koputama ka selliseid inimesi, kelle nimel tasub selle sasipuntra harutamine siiski ette võtta.
Istusin öösiti üleval, muusika kõrvaklappides üürgamas, ja vihkasin ennast. Kirjutasin seejuures lehekülgede viisi halbu luuletusi, et need siis akna peal ära põletada. Ja kraapisin žiletiteraga oma käsivarrele „lollakas”. Aga siis tundus see tobe ja tõmbasin selle maha. Mis oli veel tobedam. Panin käele vesinikku ja otsustasin, et see on viimane kord. Kui tahan kunagi olla normaalne täiskasvanu, siis pean praegu alustama.
Lisaks geneetilisele kalduvusele ennast haletseda hakkasin ilmselgelt ka muul moel peast segi minema. Tundus, nagu keegi jälitaks mind. Võisin vanduda, et tundsin tänaval kõndides kellegi lähedalolekut, aga taha vaadates oli tänav tühi. Ainult majad seisid sirges reas, külg külje kõrval, jätmata vähimatki pragu, kuhu jälitaja võiks peitu pugeda.
„Esmaspäevad” pälvis Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev korraldatud 2014. aasta noorsooromaanide võistlusel I koha.
Hakkab mul vist nende noorsooromaanide isu üle minema – ei saa nendega nagu nii hästi lainele enam ja ehk sellepärast oleks mul ka raske midagi muljetada raamatu kohta, kui see pole lihtsalt sihtgrupina minule suunatud. Viimasel ajal satun ka mingil põhjusel selliste raamatute otsa, mis ei taha kohe üldse õnnelikult lõppeda (või siis piisavalt õnnelikult 😀 ) ja tunduvad nii depressiivsed 🙁 Ma olen ikka seda mannavahu usku, et isegi kui vahepeal toimub jube palju jamasid, siis iga jutt võiks ikka lõpuks ilusasti lõppeda, aga eks see ole ka minu isiklik maitse ja “viga” ning selletõttu ei saa ma raamatuid kohe heaks ja halvaks lahterdada. Lihtsalt polnud see päris minu tassike teed, aga kui kellelgi ülal olev tutvustus huvi pakkus, siis lugeda soovitan ikkagi, ehk pakub mõtteainet.
Võtsin peale selle raamatu lugemist end kokku ning lõpetasin lõpuks oma “Tõde ja õigus 2. osa” ära ning nüüd liiklen kergema klassikalise kirjanduse radadel. Alumist olen korduvalt varem lugenud ning mäletasin, et lugemine oli ladus, seega ka uuesti selle ette võtsin, kuid teist raamatut pole ma veel jõudnud kunagi lugeda.
Head, uued raamatud, kus te olete?
