Taas laval

Laupäev oli see päev, mil ma üle kümne kuu taaskord esimest korda lavale sain astuda. Varem polnud nii pikka pausi olnud, seega oli enne veidi närv sees ning esitasin iseendale nii palju küsimusi – äkki ma ei oska, ei saa hakkama, mida ma teen üldse ja muid sääraseid asju.

Liikuma hakkasime juba kella neljast, käisime Tallinnas, võtsime mikri ning siis edasi Taebla poole. Kuna ilm oli kehv, siis toimus üritus vallamajas, kus oli mitu tasandit kus olla ja palju ruumi. Proovi ajal sain oma enesekindluse tagasi. See vana hea tunne oli taas minuga ning tundsin end kindlalt. Enne koduväravast välja tulemist suutis koer mulle veel nii peale hüpata, et mu teksad olid rohkem rokased kui puhtad, nii et tee peal puhastasin hoolega oma pükse. Live-proovi ajal tulidki juba päris mitu tüdrukut minu juurde, kes minuga pilti soovisid – nii et loo moraal on see, et hoia alati püksid puhtana, isegi siis kui mõtled, et ma nagunii nende pükstega ei esine ja ilmselt proovi ajal palju inimesi mind ei näe 😀 Nagu näha, siis kunagi ei tea, mis tulla võib. See selleks.

Proov läks muidu hästi ja kuulsin ennast hästi. Pisike hakkas aga ära väsima, seega tegin proovi üsna ruttu ära ning edasi põrutasime Haapsalusse meie ööbimispaika. Laps magama, endal kõht täis, mukk peale, soeng korda ja veidi enne kümmet hakkasin Taeblasse tagasi sõitma.

Kohapeal veel veidi sättisime ning siis veidi peale ühteteist läksime lavale. Nagu varem maininud olen, siis tegin minu mõistes üsna pika kava – tund aega ehk 15 laulu. Hea meel oli näha, et terve selle pika kava ajal inimesed aga ära ei väsinud ning elati väga mõnusalt kaasa – tulid vanad ajad meelde 😀 Esimeseks looks oli kohe mu uus laul, mis lähinädalatel teieni jõuab ning see võeti väga hästi vastu. Minuga koos olid laval ka tantsutüdrukud.

Viimased kaks laulu möödusid nii, et mina samal ajal laulsin ning inimesed tulid mu kõrvale ja tegid minuga pilti 😀 sest lava oli samal tasapinnal publikuga. Selles suhtes oli see hea, et ma nagunii tahtsin peale esinemist võimalikult ruttu ära minna, kuna ikkagi natukene kripeldas sees, et kas lapsega ikka kõik hästi 😀 kuigi lugesin sõnad peale, et kindlasti saata mulle sms kui beebi üles ärkab keset ööund. Sms’i ei tulnud ja jõudsin igatahes ka peale esinemist veel veidi pilte ja autogramme jagada ning siis lidusin ööbimispaika tagasi – laps magas õndsat und. Hommikul sõime kõhud täis ja poole üheteistkümneks olime juba tagasi kodus.

Kohapeal oli ka fotograaf, seega ehk saan varsti ka veidi paremaid pilte.

Kokkuvõttes jäin väga väga rahule, need 10 kuud läksid tõesti kiiremini kui ma arvasin. Järgmine nädal siis kohtume Mändjalas! Selgus, et minu esinemine on nüüd 24. juunil ja kuskil seal 1 ja 2 vahel öösel.

Väike kingitus 🙂