Õnnelik

Ma pole sellest siin blogis kunagi rääkinud ning pole sellest ka varasemalt oma sõbrannadele rääkinud, ainukesed inimesed kes on kursis sellega, mis mu elu paar aastat tagasi varjutas on mu elukaaslane ja veidi teab ka sellest mu ema. Ma ei hakka ka veel täna sellel pikemalt peatuma, kuna on veel palju asju, mis vaja enda jaoks selgeks mõelda ja ma tunnen, et kõik pole veel korralikult settinud. Jutt on siis sellest, et põhimõtteliselt keskkooli lõpust kuni raseduse alguseni olin ma alguses lihtsalt masenduses, siis depressioonis ja vahepeal lausa kuskil veel sügavamas augus. See kõik käis muidugi lainetena, oli paremaid, oli halvemaid päevi.

Miks ma täna aga sellest kirjutan, on sellepärast, et ma olen aeg-ajalt tundnud mingit uut moodi tunnet. Mingit ülimat rahulolu, õnne, rõõmu. Need ei ole olnud üksikud korrad, vaid need “tunded” on olnud juba pikemat aega ja tekkisid esimest korda eelmisel aastal. See “must periood” hakkas minu jaoks lõppema rasedusega ning viimase lõpu saigi ilmselt pisi S. sünniga. Ja nüüd kui ta juba meie igapäevaelus on, nagu ka tänagi, tunnen ma tohutult head tunnet. Tunnen, et elu on ilus ja pakub põnevaid väljakutseid nii “tööl” kui kodus.

Olgugi, et mõned aastad tagasi, kui ma rahuolematuks muutusin, oli mul näiteks tegemisi ja käimisi rohkem, siis ma ei olnud õnnelikum kui olen praegu. Praegu näiteks muusika osas tunnen, et liigun rohkem tasa ja targu, kõige suuremat kindlustunnet tunnen aga just oma pere suhtes ja ilmselt see ka laeb mind ja annab juurde elujõudu, et edasi liikuda.

Tahtsin lihtsalt oma rõõmu jagada ja ehk kui kellelegi see postitus ka midagi õpetada võiks, siis ma soovitaksin õppida hindama väikeseid asju ning vaadata ka üle oma väärtushinnangud elule. Minul võttis see küll hea-mitu-aastat aega ja kõnnin seda teed veel praegugi, aga tunnen end juba nii nii hästi!

Freedom_feature

3 comments

  1. Ruslan says:

    See on see moment kus sa leiad oma elus sihi… Mille nimel edasi pürgida ja võidelda… On meil enamusel see elutsükkel kus sa ei tea mida edasi teha või kuhu minna…

    Kahjuks paljud ei leiagi oma sihti… Aga õnneks enamus meist siiski leiab motivatsiooni et elus edasi võidelda ja võita!!!

Vasta Ruslan-le Tühista vastus