Oktoober 2018

Septembri lõpust kulgesin ikka endiselt edasi oma haigusetähe all. Sain küll tervemaks, aga vastik köha püsis päris kaua veel sees. Lõpuks jõudsin umbes 4 päeva terve olla kui jälle mingi nõmeda haiguse endale külge pookisin. Esimest korda selle sügise jooksul tundsin, et “eiiiiiiiiiiiiiiiiii!” Ei taha seda vastikut haigustehooaega jälle, see on lihtsalt nii tüütu. Õnneks aga seekord sain üsna ruttu terveks, umbes nelja päevaga.

Tegin septembris-oktoobris proove nii kitarristiga koos, kui ka üksi kodus. Olin päris ärevil ja pabinas, kuna ma pole väga oma akustilisi esinemisi aktiviseerinud ega pole ka väga teadlikult seda suunda võtnud, et võiks nüüd rohkem niiviisi esinemas hakata käima. Olen end alati tundnud väga ebakindlalt ja isegi tihtilugu seda vältinud. Mitu aastat on aga mul juba kuklas vasardanud mõte, et ma lihtsalt pean sellest üle olema ja hakkama seda tegema. Siiski poole jalaga panin veel alati pidurit. Nüüd aga saan aina rohkem hoogu sisse. See on minu jaoks lihtsalt nii tume maa ja saja asja tegemine, milles ma veel nii kodus ennast ei tunne ja seega ajab see mind pabinasse.

Näiteks nüüd kui see Mustamäe Prisma esinemine ka kätte jõudis, siis saingi tunda, et esimeste laulude ajal oli nagunii raskem, kuna kohanesin sellega, et kuidagi mugavalt end seal toolil tunda ja mikrofoni laulda, samal ajal pean jõudma nooti jälgida ning ühtlasi paar laulu mille sõnades ebakindlam olin, ka neid sõnu jälgima. Lisaks… kuigi käed klaveril käivad juba üsna iseenesest, siis vahepeal mõningate hüpete korral peavad silmad ka ikkagi klahvidele piiluma. Ja veel lisaks, esimeste laulude ajal libises mul pedaal kogu aeg jala alt ära, mis ajas mind veel rohkem pabinasse. Kui ma laulu lõpetasin oli pedaal juba umbes meetri võrra publiku poole liikunud. Lõpuks lihtsalt pidin sinna peale “astuma”, siis püsis ta paigal. Järgmine kord tean, et vaja teibiga põrandale tõmmata.

Siiski pean tõdema, et kui need esimesed sisse-elamise-lood välja arvata, siis hakkasin edasi minnes end aina kindlamalt ja kindlamalt tundma. Ka helitehnilise poole pealt panen omale palju asju kõrva taha, mida ma järgmine kord paremini tahan teha. Näiteks ei kuulnud ma seekord iseenda klaveri mängimist väga hästi ning vahepeal mängisin tunnetuse pealt, lootes et noodid lähevad täppi.

Fotod: Kevin Saks, kleit: CY Riided

Ma kõlan nüüd viimases kahes lõigus umbes nii, et nii raske-raske oli 😀 Tegelikult need emotsioonid olid minus vaid esimeste laulude ajal. Pärast oli edasi juba väga mõnus, sest vokaali kuulsin ma väga hästi ja olin endas suhteliselt kindel. Publikut jäi ka päris palju kuulama ja väga armas ja tore oli. Eks ma natukene ikka veel kohanen selle mõttega, et võiks rohkem akustilisi esinemisi teha, aga ma nüüd juba tunnen rohkem, et ma tõesti ka tahan seda.

Kleit: CY Riided

Enne Prisma esinemist oli mul tegelikult veel üks väike esinemine, aga kuna see oli mu ema juubelil, üllatusesinemine ja selline pereringis üles-astumine, siis seda varem siin ka ei ole maininud. Igatahes sain esimese sellise esinemise kogemuse ka kirja, kus sain laulda nii, et meie pere kõige väiksem liige oli mul samal ajal kõhukotis. Üllatavalt mugav oli ja täitsa hästi tuli välja.

Avastasin just, et ma polegi siia jaganud oma viimast Facebooki live’i, mis sai tehtud samal nädalal kui oma uue loo “Ping-Pong” välja andsin. Laulu saab muidu kuulata SIIT! Ja altpoolt siis näha seda live videot:

Hetkel aga siis rohkem miskit. Kohtume 9. novembril Antslas ja 10. novembril Eidaperes! Viimases kohas polegi ma kunagi varem esinenud.

Leave a Reply