Eesti Laul on alati olnud minu jaoks üritus, mida ma suure huviga jälgin. Varasematel aastatel olen ka teinud ju klaverivideoid, kus mängin kuulmise järgi Eesti Laulu lugusid järele (Eesti Laul 2017 SIIN! / Eesti Laul 2018 SIIN! / Eesti Laul 2019 SIIN!) See on pannud mind veel rohkem sellele üritusele kaasa elama, sest tänu sellele laulude klaveril ära õppimisel tunnen ma laule paremini kui niisama kuulates ning tele-eetris on kõike veel huvitavam jälgida. Igatahes, olen suur Eesti Laulu fänn!
Kui ma 2009. aasta lõpus esimest korda Tre stuudiosse läksin, oma prooviesinemise ära tegin, ning siis 2010. aastal juba esimesed lood avaldasin ja salvestasin, siis teadsin kindlalt, et esimesel võimalusel tahan kohe proovida ka Eesti Laulule. Tol kevadel sain alles 16, seega pidin jääma sügist ootama, et enda laul ära esitada. Kirjutasin inglise keelse loo “Hard”. Mis seal salata, ega laul ja teostus suurem asi polnud, aga soov oli suur ja meri põlvini. Edasi ma muidugi ei saanud.
Seejärel aga tänu sellele stuudios salvestamisele ja hääleseade tundidele, mida linnas elades võtma hakkasin, muutusin veidi ebakindlaks. Ma kuulsin ja nägin kui palju ma pidin vaeva nägema, et laul hästi kõlaks ja ega ta tihti lõpuks ei hakanudki hästi kõlama 😀 Hakkasin kartma, et isegi kui ma mingil valemil peaks Eesti Laulule saama, siis ma ilmselt ei vea seal laval ennast välja. Mäletan, et kui tegime laulu “Stiihia”, siis soovitati mulle, et selle looga Eesti Laulule prooviksin. Olin endiselt ebakindel. Laulus olin nüüd küll kindel, see mulle väga meeldis, aga teadsin, et isegi kui peaksin võistlusele saama, siis laval jään hätta.
Juhtuski nii, et see ebakindlus kestis nii kaua kuniks ma järgmisel korral proovisin alles aastal 2014, lauluga “Teekond Hingeni”. Ei õnnestunud. Järgmine kord aasta hiljem lauluga “Dilemma”. Ei õnnestunud. Seejärel jäin lapseootele ning otsustasin aasta vahele jätta. Aastal 2017. proovisin lauluga “Täiskuuööl”. Endiselt ei õnnestunud. Eks muidugi tol hetkel tegi kurvaks, et ei pääsenud edasi. Aga kui laulud Internetti üles panime ja raadiotele laiali saatsime, siis nägin, et ega need eriti kõlapinda ka ei saanud.
Umbes kaks aastat tagasi kirjutasin laulu “Videomäng”. Minu jaoks küllaltki isiklik laul, mis paljuski räägib minu lapsepõlvest. Panin sinna hästi palju siirast emotsiooni sisse. Tol kirjutamise perioodil olin kuidagi sellisel lainel, et esimene laps kasvas aina suuremaks ja sain nagu järsku aru, et lapsepõlv on igaveseks möödas. Meenutasin heaga toredaid seiku sellest ajast – ka seda kuidas ei jõudnud ära oodata, et saaksin olla juba suur ja oma elu peal. Ja siis järsku… nii kähku ta käiski. Oligi mu soov täitunud. Lapsepõlv möödas. Seda ratastega poodi sõitmise aega ei tule enam kunagi tagasi, kus lähed turnikatele ja turnid ja jutustad koos sõbrannaga, samal ajal sööd jäätist. Samuti oli kooliaeg raske ja pingeline, aga praegu meenutan sellest ikkagi head – kuidas oli kihvt valmistuda igasugusteks aktusteks-kontserditeks; kuidas käisime tantsu- ja skaudilaagrites, kuigi tol ajal mulle üldse ei meeldinud laagrites käia. Nüüd aga meenutan seda kõike kui kihvti aega oma elus, mis tegelikult enam kunagi tagasi ei tule. Nüüd on uued rõõmud ja uued teed.
2018. aastal viisin loo “Videomäng” stuudiosse, salvestasime vokaalid, saime ta peaaegu valmis, aga mitte selliseks nagu ta tänasel päeval on. Midagi jäi veidi puudu, aga esitasime loo ära. Varsti sain teada, et taaskord ei pääsenud ma Eesti Laulule. Hetkel siis on jutt Eesti Laul 2019 ehk möödunud konkursist. Eks natukene lootus hakkas juba kaduma, kuna seekord tundsin lauluga rohkem sidet. See tundus nii raske, see Eesti Laulule pääsemine, pea et võimatu. Sellegi poolest võtsin enda jaoks raske otsuse vastu ja otsustasin, et panen laulu ootele – võtan ta järgmisel aastal uuesti ette ja proovin siis uuesti!
jätkub…
