Juba peagi on Teie ees minu uhiuus singel “Dilemma” ning seda koos muusikavideoga!

Minu jõulud olid sel aastal väga ilusad, rahulikud. Nagu eelmises postituses mainisin, ootasin jõule väga. Sel aastal, kui jõulud lõpuks mööda said, oli isegi natuke kurb olla. Nägin sel aastal pühade ajal ka neid sugulasi, keda tavaliselt ei näe, seega oli see aasta eriti korda läinud. Ühel päeval käisime ka Valgehobusemäel “tuubitamas” – Sai korralikult talve nautida ja mütata. 

Pühade ajal oli kolm esinemist. Esimene oli neljapäeval Võrus, Club Tartus. Üldse võib kõigi kolme esinemisega väga rahule jääda ning ka Võrus oli mul Teiega väga tore! Laen lähiajal üles ka kokkuvõtva video sellest esinemisest. 

Järgmisel päeval Viljandi esinemine oli küll üks mu ekstreemsemaid esinemisi üldse. Seda nimelt sellepärast, et lavaks oli umbes poolteist meetrit korda meeter lai ja päris kõrge platvorm. Kui 14 cm kontsadega sinna peale ronid ja natukene ennast liigutada tahad, siis ausalt öeldes mina kartsin küll, et ühel hetkel ma sealt ka alla lendan. Läks aga õnneks, ei hakanud väga ringi vehkima ning muidu ei ole mul mitte midagi halba öelda, sest Viljandi – Te olite väga toetavad ja väga hea publik! Sain nendelt esinemistelt väga palju positiivset energiat.

Laupäeval Club Cinema esinemine oli ka üks mu parimaid Järvakandi esinemisi üldse. Publik oli kaasaelav, heatujuline ning laule lauldi hoolega kaasa.

Räägin natukene, mida viimasel ajal lugenud olen. Kui soovite end traumeerida, siis võite lugeda Jean Sasson “Printsess Sultana tütred”. Samas
võib-olla olen mina lihtsalt nii tundlik nende teemadega. See on
taaskord valgete raamatute seeriast ning seekord räägib Saudi-Araabia
printsessist ja tema elust. Traumeeriv oli ta minu jaoks just sellepärast, et teatatavasti pole seal naistel nii palju õigusi kui meil ning mõndade asjadega tehakse ka korralikult ülekohut. Tänapäeval on muidugi asi juba paranenud ning loodetavasti paraneb edaspidigi. Kes soovib rohkem teada, lugege raamatut! Nüüd võtsin ette raamatu Waris Dirie ja Cathleen Miller “Kõrbelill”, mille kohta olen varem filmi näinud. Taaskord pärit valgete raamatute seeriast.

Ülikooliga sain oma viienda aine ka kirja, nüüd jäänud ainult üks eksam, mis on umbes nädala pärast. See on see kõige hullem… Vaikselt panen kokku järgmise semestri aineid ning kisub sinna poole, et tõenäoliselt suurendan natukene oma koormust.

“Vajan Sind” on
jõudnud Tre Raadio hitiheitluse finaali ja ma olen juba praegu väga
väga rahul, sest varasematel aastatel pole ükski mu laul sellel hääletusel nii kaugele jõudnud
ja seda just tänu Teie abile! Teen Teile kõigile sügava
kummarduse! Mul on nii hea meel näha, et siia on kogunenud inimesed,
kes tõesti hoolivad minu lauludest ja tegemistest. See aasta oli
huvitav, õpetav ning kindlasti sain ka Teiega siin palju
lähedasemaks. Kes soovib veel viimast korda toetust avaldada
Hitiheitluses, siis seda saab teha
siin:

https://www.facebook.com/raadiotre/posts/911618918848126

Tänan
Teid, et olete käinud mu esinemistel, kuulanud mu laule, toetanud mu
muusikat ning võtnud mind sellisena nagu ma olen.
Aitäh tõesti
kõige eest ning kaunist aasta lõppu!
Renate

—

Soovin Teile kõigile kena vana aasta lõppu ning edukat uut aastat!

Peagi pannakse hääletused lukku, aga kui soovid toetada minu laule “Vajan Sind” ning “Komeedid”, siis seda saab teha järgmistel aadressidel:

http://r2.err.ee/aastahitt/
http://www.power.ee/dj-show/power-hit-radio-aasta-2014-top-40/

Aitäh!

http://www.goodnews.ee/lauljatar-renate-andis-valja-luulekogu-elumang

Andsin Tre.ee uudisteportaalile ühe toreda ja armsa intervjuu. Intervjuust saad teada, kuidas mina pean tavaliselt oma jõule, kas eelistan piparkooke või hapukapsast, mis on mu uue aasta plaanid ja veel palju muudki!  http://tre.ee/et/Uudis/JOULUSAHINAD-koos-lauljatar-Renatega-138

Eelmise nädala lõpus käisin koos kitarristi ning heategevusliku organisatsiooniga Naerata Ometi esinemas ning kinke jagamas Tallinna Lastehaiglas. Selline hea ja kurb tunne oli samaaegselt sees. Kurb on ju ikka vaadata väikeseid (ja ka suuri) lapsi haiglas, vanemad murelikult kõrval. Hea on aga näha laste rõõmu, mida suudab kingipakk neile pakkuda. Väga tore on muidugi ka see, et sel aastal oli lapsi haiglas tunduvalt vähem kui eelmisel aastal, loodetavasti saab enamus neist ka jõulude ajaks koju või on juba saanud.

Sama heategevusliku organisatsiooniga teen ka koostööd ühe fotokonkursi raames. Veel veidi aega jõuate oma pilte teemal “Lapse Rõõm” laadida üles järgnevale lehele: http://foto.naerataometi.ee/ PS! Auhinnad on ka päris uhked, tasub osa võtta!

Ülikooliga on nii, et neli ainet kuuest on mul kirjas, ühe eksam on jaanuaris ning ühe tulemust veel ootan. Raske nädal on aga selja taga ning olen väga rahul, et sain ikkagi kõikide koolitöödega hakkama ja ei pea enam oma pead nende pärast vaevama.

Selle nädala algus on olnud üsna vaba ja lõõgastav – külastasin juuksurit, küünetehnikut ning sain kokku sõbrannaga, keda polnud tükk aega näinud ning kellega sai tähistatud juba ette nii jõule kui ka tagantjärgi tema sünnipäeva. Tegime mõnusa olemise. Tõesti oli hea sind näha!

Täna õhtul liigume mu maakoju ja oleme paar päeva seal. Ootasin sel aastal väga jõule ja nüüd lõpuks on need ka ukse taga. Loodetavasti tuleb ilus aeg! Kuigi järjest on tulemas mitu-mitu esinemist, siis võtan selle aja, et korralikult end välja puhata ning peagi uute tegudega edasi minna.

Soovin Teile rahulikke, õnnelikke, mõnusaid jõule. Hoidke lähedasi ja nautige seda aega!

Luulekogu uudised: TRE, MENU ERR, PUBLIK, ELU24

Panin tänase postituse algusesse natukene meediamaterjali minu äsja ilmunud luulekogu “Elumäng” kohta. Sellega seoses oli mul esmaspäeva hommikul ka Elmaris väike intervjuu, kus rääkisin luulekogust ning natukene enda tulevastest plaanidest. Kes kuulis, see kuulis 🙂

Tulles tagasi eelmisesse nädalasse: Kolmapäeva lõunal oli mul klaveril esinemine Tallinna Tehnikakõrgkoolis. Kes varem ei ole mu blogi lugenud, siis olen siin rääkinud, et sellised “mina-ennast-klaveril-saatmas-samal-ajal-laulan” esinemised on just need, mis mind väheke pabinasse ajavad. Sain teha küll proovi, aga enne esinemist olin ikka täitsa pabinas. Seekord aga oli nii, et kohe kui klaveri taha istusin, oli hirm kadunud. Kas äkki hakkan lõpuks sellise esinemisviisiga ära harjuma? Noh, oleks aeg 😀 Samas eks seda saangi välja “ravida” ainult nii, kui veel selliseid esinemisi teen.

Mõned tunnid hiljem oli ülikoolis loeng, aga et kuidagi vahepealne aeg ära täita, siis käisin veel viimasel jõulushopingul ehk siis kinke soetamas. Iroonilisel kombel on just “Popkultuur ja -muusika” aine see, mille eksamit ma kõige rohkem kardan. Tegelikult pole ka midagi imestada, sest tegu ei ole mingi lihtsa teooriaga, kus räägitakse niisama popmuusikast pinnapealselt, vaid minnakse ikka päris sügavaks. Mõisteid on päris palju ja päris palju on erinevaid teooriaid/lähenemisnurki, millest lähtuvalt saaks kogu seda kultuuri vaadelda. Iseenesest on huvitav aga ma näen praegu konspekti koostades, et eksam tuleb raske, väga. Õnneks on selle aine eksam aga alles jaanuaris, seega selleks ajaks peaksin teiste ainetega juba kõik korras olema. Kui juba koolist rääkima hakkasin, siis üks aine kuuest on mul tehtud, kirjas! Ühe aine tulemusi ootan, kolme aine arvestus on veel sel nädalal ja popkultuur siis jaanuaris. Seega see nädal on olnud juba praegu pidevas koolilaines ning jätkub ka üsna hullumeelselt. Ma ainult kooliasjadega tegelengi ning praegusel ajal tunnen küll, et ega kõigeks, mida hetkel teha tahaks väga aega polegi. Sellepärast on ka tänane postitus natukene lühem. Loodan igatahes, et nädalalõpp möödub edukalt ning saan selle suure pinge endalt maha veeretada.

Eelmise nädala kolmapäeva õhtul käisin ka korraks veel stuudios ning plaanin ka sel nädalal korraks läbi käia. Oleme hetkel keskendunud sellele, et kõik poolikud projektid valmis saaks ning siis hakkame alles mõne täiesti uue lauluga tegelema. Mõtteid uute laulude osas on õhus küll, aga kõik selgubki juba siis, kui eelmised lood valmis saavad.

Praegu on käes periood, kus kuni jõuludeni käib korralik andmine. Kuigi mul on järgmisel nädalal ka kolm päeva järjest esinemised, siis võiks ju eeldada, et ega see tamp nii pea ära ei lõppe, aga ma täitsa ootan neid ülesastumisi, sest see adrenaliin lõõgastab ikka omajagu ning ma tean, et pärast esinemist on väga hea olla. Laval unustad kõik mured ja lihtsalt oled. Samuti ootan ma väga maakoju minemist, kuna kokku tulevad kõik sugulased ning nende inimeste seltsis tunnen ma ka alati väga head energiat. Teen väikeseid samme selle nimel, et inimene võiks ennast hästi tunda enda sees parimal võimalikul viisil ning justkui läbi elu lennelda, mitte lasta pingetel endast üle kasvada. Sellepärast olengi hakanud väga hindama häid inimesi enda ümber, kes on sinu kõrval siiralt ja heast soovist. Kiirel ajal siiski ei ole jätnud ma unarusse ka trenni ning tunnen, et see annab mulle lausa energiat juurde. Jooga on huvitavam kui ma kunagi olin üldse endale ette kujutanud ning ootan juba järgmisi treeninguid. Enne magama jäämist või õpingute vahepeal on hea end vahepeal muusse maailma lülitada ning seetõttu olen sel nädalal lugenud taas päris palju lasteraamatuid, mis oma lõbususe ja lihtsusega lõõgastavad.

Selle nädala sisse mahuvad veel eratunnid, mida pole mul mõnda aega olnud, üks proov koos kitarristiga, nädalalõpus hulgaliselt esinemisi Eestimaa haiglates ja kinkide jagamisi, viimased loengud ülikoolis ning eksamid.

esinen: 26. detsember Viljandi, BlackBox

Kui sina arvad, et laul “Vajan Sind” võiks jõuda Raadio 2 Aastahitt ning Poweri TOP40 edetabelisse, siis olen väga tänulik, kui annad oma hääle siin:

Natuke üle nädala on saanud mööda minu eelmisest postitusest ja olin ausalt öeldes päris üllatunud, kui seda märkasin. Kui üldiselt leian nädala sees aega, nii et saan tulla siia ja kirjutada mustandisse väikeseid jutte selle kohta, mida nädala jooksul teinud olen, siis seekord blogi avades, ei olnud mul midagi kirjutatud ja seda vaid sel põhjusel, et ma lihtsalt ei ole siia jõudnud. Tegutsemist on olnud taaskord omajagu. Ma ei hakka täna rääkima väga koolist – muidugi on põhirõhk selle peale läinud, aga kes ikka jõuaks seda sama juttu uuesti ja uuesti lugeda. Ütlen vaid nii palju, et eksamiteks valmistumine käib ning viimaste kirjalike tööde kirjutamine samuti.

Ma alustan (uuesti) oma tänast postitust sellest, et mul on suuuur rõõm teatada, et minu esimene luulekogu “Elumäng” on nüüd müügil üle Eesti Apollo raamatukauplustest! Muidugi saab seda soetada endale ka läbi Interneti, siit: http://www.apollo.ee/elumang.html

Eilsest läks ka minu ametlikul Facebooki lehel käima pisike mäng, kus on lausa kolmel õnnelikul võimalik see luulekogu endale võita ning postiga koju saada, nii et kui sul tekkis just huvi, siis keri selle postituse lõppu!

Pidin uues postituses valgustama Teid, et millal saab kuulda minu järgmist singlit. Minu uus singel ilmub kuu aja pärast koos muusikavideoga! Etteruttavalt võin öelda, et videos on näha just sellist Eestimaa varasügist – kui kõik ei ole veel poriseks ja koledaks läinud ning lehti on küll puudelt langenud, ent looduse värvid on väga kenad… vähemalt minu arust 😀 Tegemist on siiamaani olnud minu mahukaima muusikavideoga, sain palju uusi kogemusi ning olen rõõmus, et sellise tulemuse saime. Nii, et varsti-varsti! Natukene laulu kohta räägites… See ei ole selline traditsiooniline “tantsulugu”, tempo poolest on ta selline, et saab end kaasa õõtsutada küll, kuid minu jaoks on see midagi uut ja huvitavat! Siiski on laulust valmimas ka klubikam Lenny LaVida remix, millega koos loo originaal ilmub.

Minu nädalavahetus möödus väga kiiresti. Reedel ja laupäeval kool, öösel esinemine Tapal, ööklubis Moonclub ning pühapäeval oli nutivabapäev. Kunagi oli see nutivabapäev netivabapäev, aga otsustasime, et näpime samuti mobiile võimalikult vähe ning  päev otsa telekat ka ei vaata. Üritame sel päeval võtta ette muud põnevat. Erandlikult oleme muidugi Näosaadet pühapäeviti vaadanud, aga seekord käisime seda kohapeal vaatamas ning feeling oli ikka täiesti teine. Oli ka muidugi väga hea saade, sest ka need, kes finaali ei pääsenud, tegid minu arust väga head esitused ning Oti ja Koidu duett oli muidugi üle kõige. Samuti Mart Müürisepa Jaak Joala esitus oli külmavärinaid, pisaraid, ka nukrust, kuid samal ajal soojust tekitav ja ma olin peale tema esitust täiesti kindel, et ta paneb selle saate ka kinni. Seda oli näha ka rahvast, sest aplaus ei raugenud ning inimesed olid pehmelt öeldes vaimustuses.

Kõige selle vahepeal lugesin ma lõpuni oma pooliku raamatu ning alustasin uut – “Saladuslik saar” Jules Verne’ilt. Eelmises postituses rääkisin oma klahviliste ajaloost ning soovist soetada peagi endale ka üks uus. Seda sai ka vahepeal tehtud ning olen ikka väga väga rahul. Vabadel hetkedel viisin end selle pilliga kurssi, avastasin seda, kaiffisin. Olen väga rahul. Võimalusi on nii palju, et mul läheb tükk aega, kui ma saan öelda, et ma selle pilli süsteeme tunnen. Mulle meeldib väga see, et erinevate instrumentidega saab kihiti demosid salvestada, teise klaveriga oli mul võimalus salvestada vaid üks kiht.

Nädalavahetusel sai avastatud ka ühte lauamängu, mille otsustasin endale soetada. Olen nimelt suur-suur lauamängude fänn ning kui saaks, siis ostaks koju kõik maailma lauamängud. Eriti meeldivad mulle strateegiamängud ning ka “Katani asustajad” seda on. Kui juhendi kätte võtsin, siis alguses tundus küll, et appi-appi keeruline, ent tegelikult on mäng päris lihtne, ent siiski nõuab strateegilist mõtlemist. Samuti saab mängulauda ise ümber kujundada, kui juba liiga pro’ks kujuned. Tunnike head meelelahutust on garanteeritud! Mainiks siis juba ära ka teise mängu, mis sai eelmine aasta soetud, ent tasub siiski mainimist: “Carcassonne”. Seda võib pidada isegi natukene lihtsamaks mänguks võrreldes esimesega, ent on samuti väga põnev ning palju laiendusi on saadaval. Nii, et kui otsite jõulukinke, siis kaks head soovitust, mida perega koos või kahekesi mängida 🙂

Heihei! Ma pole mõnda aega siia kirjutanud. Tegelikult toimunud on omajagu ning tegutsemist on olnud pidevalt. Päevade kaupa üles lugeda, mida olen teinud, läheks vist praegu keeruliseks, sellepärast teen sellised väikesed kokkuvõtted valdkonniti.

Ülikool. Alustan koolist sellepärast, et sellega olen tõenäoliselt kõige rohkem hõivatud olnud. On olnud pikki

loengu- ja seminaripäevi, kuid ühtlasi ka arvukalt koduseid töid. Aeg on kuidagi nii kiiresti läinud ja kuigi ma koguaeg mõtlen, et ei
tohi jätta asju viimasele minutile (!), siis jälle olin olukorras, kus
avastasin, et novembri lõpp oli käes ja enamus asju tegemata. Järgmine nädal on juba esimesed eksamid… Seega üha rohkem üritan õppimisele keskenduda. Oleme ka koolist väljas käinud. Näiteks ühel reedel käisime Vabariigi Valitsusehoones, Riigikogus, Harju maavalitsuses, Vabariigi Valimiskomisjonis. Päev oli küll pikk ning lõpuks oli väsimus ka päris suur, ent oli tore ja huvitav ning sain endale ka pilti natukene selgemaks.

Elamused. Ühel kolmapäeva õhtupoolikul käisime Draamateatris vaatamas etendust “Kollaborandid”, mis oli ühtlasi ka selle lavastuse viimane etendus. Uuri lisa siit! Kuna tegu on tõsisema tükiga, siis enne etendust kartsin, et äkki on liiga raskelt jälgitav, kuid õnneks nii ikkagi ei olnud ning etendus oli päris ladus ja läks üsna hea tempoga edasi. Lihtsalt üle kolme tunni istumist tegi keha pärast natuke kangeks 😀 Teiseks elamuseks võib pidada Roxette kontserti 23. novembril Saku Suurhallis. Oli rõõm selle legendaarse ansambli live ära näha! Kuigi enne kontserti tegin väikese mäluvärskenduse nende laulude osas, siis kontserdil oli ikka peaaegu, et üle ühe loo äratundmisrõõmu.

Esinemised. Vahepeal on mul olnud kaks esinemist: Tartus, ööklubis Atlantis ning Põlvas, ööklubis Life. Atlantises olin üsna üllatunud, kuna tegu oli kolmapäevase peoga, seega poleks arvanud, et nii palju rahvast tuleb. Mäletan, et see päev oli üldse päris hull andmine. Päeval oli kool, peale seda käisime teatris ning sealt otse Tartusse, sättima ja lavale. Ei jõudnud kahjuks ka proovi teha, aga hääl sai varasemalt üles soojendatud ja arvan, et läks täitsa okeilt. Olin üllatunud ka teise esinemise pärast Põlvas, ööklubis Life. Rahvast oli palju ja publik oli nii toetav, kaasaelav, südamlik. Pärast oli nii hea olla 🙂 Põlva on üldse selline koht, kus mulle väga meeldib käia.

Tervis. Eelmisel nädalal käisin vereproovi andmas, kuna tahtsin teada mõningate ainete kohta oma organismis, mis mul varem on alla/üle piiri olnud. Enamus näitajaid olid korras, kuid paar asja pean luubi alla võtma. Samuti otsustasin eelmisel nädalal minna lihastreeningusse ning joogasse. Loodan, et suudan püsida ka nende trennide juures. Üldiselt on nii, et tuleb mingi periood, kus on hull tuhin peal ning siis jälle vaibub ära. Olen praegu kodus teinud erinevaid harjutusi, kuid mind on alati treenerid rohkem motiveerinud. Siis oled kohustatud kõiki asju kaasa tegema ning ei saa iseendale vabandusi tuua 😀 Lihastreening oli kuidagi selline salapärane trenn – ei võtnud kohe sind läbi, aga varsti avastasid, et olid täitsa higine ning lihased andsid tunda. Joogaga oli mul esimene kokkupuude üldse ja oli ka päris huvitav. Pärast oli hea lõõgastav olla ja kuna ma olen ka varem mõelnud, et mul on õigesti hingamisega probleeme, siis on jooga mulle kindlasti selles osas abiks.

Stuudio&Muusika. Oleme nipet-näpet asju teinud iga loo kallal, viimistlenud vanu projekte, et saaks neile varsti punktid otsa panna. Olen ka veidi uurimustööd teinud, soovin endale nimelt digiklaver-süntesaatori osta. See, mis mul hetkel on, on justkui klaveri eest, aga nüüd on mul tekkinud soov rohkem erinevate sound’idega mängida ning olen ka leidnud endale meelepärase pilli ja seda ka proovimas käinud. Ootan juba, et saaksin selle koju tuua!

Minu isiklike klahvpilliliste ajalugu ulatubki üldse sinna maale, kui hakkasin teises klassis Albu Põhikoolis kohalikus klaveriringis käima. Küsitakse ikka pidevalt, kas oled muusikakoolis käinud? Ei saa ma ju seda klaveriringi päris muusikakooliks pidada, kuid klaveri sain seal selgeks siiski ning teooriat ka. Heliredelitega oli ikka pidev tamp ja need valmistasid mingil hetkel nii hullu peavalu, et olin ka vahepeal loobumise äärel, kuid tõesti taevale tänu, et ma seda ei teinud, sest kuigi ma juba esimesi laule mängisin klaveril ära enne seda, kui üldse klaverit hakkasin õppima, siis just peale seda hetke, kui olin end kokku võtnud ja otsustanud, et ikka käin klaveriringis edasi, hakkasin ma eriti tegelema “kuulmise järgi laulude ära mängimisega”. Kuna laulud on erinevates helistikes ning mängisin ma tol ajal väga palju, siis muutusid ka heliredelid järsku loogilistemateks ning põhikooli lõpu poole need enam nii hullud ei tundunudki.

Mäletan isegi selgelt seda päeva, kui klaveriringi katsed Albu Põhikoolis olid. Oli augusti lõpp, 2002. aasta, ning see ei olnud üldse planeeritud käik. Ühel päeval lihtsalt ema soovitas, et mine käi ära, vaata mis saab. Võeti mind siis sinna huviringi sisse ja tänaseks on saanud muusikast nii oluline osa minu elust. Muidugi taidlesin ma väiksena juba ringi, laulsin ja klimberdasin vanaema juures klaveril – ju siis mu vanemad märkasid seda ja oskasid mind edasi suunata

Tulles aga tagasi selle jutu juurde, millega seda mõtet alustasin, siis teises klassis sain oma esimese nelja oktaviga süntesaatori. Umbes neli aastat hiljem esimese klaveri Красный Октябрь ning keskkooli lõpus Yamaha digiklaveri.

Edasi minnes.. Käes on detsember. Uskumatu! Aja kulgemist ei jõua ma vist kunagi ära imestada. Kohe kohe on juba jõulud! Ootan just seda meeleolu: kuuse lõhn toas, jõululaulud, lumi akna taga sadamas, piparkoogid (kuigi ma pole just eriline sõber 😀 ), toad kaunistatud jõuluehetega ning mis vast kõige tähtsam, et saab kokku oma kallitega! Ka vahepeal olen kokku saanud oma lähedastega ning veetnud nendega mõnusalt aega.

Sel aastal on meil plaan koos heategevusliku organisatsiooni Naera Ometi’ga külastada Eestimaa haiglaid, (nagu eelmisel aastalgi) kus jagame lastele kinke ning laulame mõned laulud. Selle tõttu oli mul kitarristiga täna ka esimene proov. Võtsin laulmiseks ühe traditsioonilise jõululaulu ning kaks enda kirjutatud laulu – nende pärast olen eriti ärevil.

Ka uus laul on vahepeal saanud täiesti valmis – tuli äsja masterist. Samuti on valmis ka muusikavideo. Järgmises postituses saan Teile juba teada anda, mil uut laulu kuulda ning muusikavideot vaadata saab!

Tänastel piltidel vast veel väga hästi aru ei saa, aga otsustasin ka oma juuksed väheke heledamaks värvida ning punakat/lillakat tooni neile juurde anda. Õige tulemuse saavutamiseks pean vast mitu korda veel juuksuris käima, aga selline väikene muudatus siis ka.

Vahepeal vaatasin ka ühte filmi, mis ma arvan tasub ka siin blogis ära mainimist. Filmi nimi on “Idiocracy” ning see andis väga head mõtteainet. Filmi point oli küll tõsine, aga filmis oli see välja toodud absurdiga ning ka päris kõva mõnitamisega. Kahjuks aga väga paljud asjad tõenäoliselt aja jooksul võivad ka nii minna nagu seal filmis oli, (iseasi kas päris nii hullusti… kes seda praegu teab) aga eks filmis ongi kõike üle võimendatud, et mõte igale inimesele kohale jõuaks. Peale vaatamist tundsin ma ennast päris tükk aega päris targa inimesena 😀

Vot nii! Loodetavasti tuleb järgmine postitus kiiremini, kuid praegu tõesti käib elu valdavalt ülikooli rütmis ning nii palju kui võimalik, siis ka stuudios laulude timmimise kallal. Tulles korraks veel muusika juurde tagasi, siis ühel päeval avastasin, et tegelikult oleme päris heas rütmist uut albumit salvestanud. Ainult umbes kolm lugu on veel sellises staadiumis, et nende kallal pole üldse veel tegelema hakanud, aga kõik teised on valdavalt juba pigem valmis. Minu väike eesmärk on veel lähiajal ka midagi sellist kirjutada, mida tahaks plaadi peale panna. Loodan, et see mul õnnestub. Praegu aga… kirjutamiseni!

Vajan Sinu abi!

Osale fotokonkursil ning võida reis Küprosele! Loe lisainfot siit: http://foto.naerataometi.ee/ Lisaks võimalik võita veel palju muid toredaid auhindu! Mina olen sel võistlusel ka žüriis nii, et loodan, et laekub palju lahedaid pilte 🙂

Esinen: 19. november, ööklubi Atlantis Tartus

 —

Lõpuks me ikkagi kolmapäeval ei saanud kodu poole hakata sõitma, vaid alles reedel. Reisilt tagasi jõudmine oli minu jaoks üks mu elu ekstreemsemaid kogemusi üldse. Pidime poole kaheks öösel jõudma Raplasse – otse reisilt. Kui lõpuks jõudsime, siis oli küll tunne selline, et mission complete. Kuna üks inimene ju ei jõua kogu maa sõita, siis sõitsime kordamööda – üks vahepeal magas, teine sõitis. Igatahes ma pole varem Madhouse’is käinud ega esinenud ja olin väga meeldivalt üllatunud, et päris palju rahvast oli kohale tulnud. Umbes kolmveerand kaks öösel läksin lavale ning sain ka lisalaulu teha. Publik oli väga toetav ja laulis kaasa. Live’i ajaks jõudsin kuskilt veel energiat võtta ning esinemist nautida, aga kui lavalt maha tulin, siis olin ikka täiesti läbi omadega, adrekas oli küll muidugi laes. Seekord kahjuks kõrvamonitoriga ei saanud teha, kuna ei jõudnud lihtsalt kodunt läbi käia, aga edaspidi võtab selle ikka harjumuseks esinemistel.

Seekord oli rohkem kahju ära tulla Prantsusmaalt. Ju sellepärast, et päikest oli päris palju ning tunduvalt soojem ka. Tahaksin ikka tagasi sinna, uuesti akusid minna laadima. Praegu muidugi tunnen, et olen energiat ja tegutsemistahet lausa pungil. Kirjutasin omale üles rida asju, mida novembris teha vaja oleks ning olen selle nimekirja täitmise ka juba ette võtnud, et oleks võimalikult vähe sellist niisama passimist ning ka arvutis olemist. Seetõttu esimesed päevad peale reisi olingi juba päris palju muusikaga tegelenud – laulnud, demosid teinud, kirjutanud. Reisist “välja puhkamine” võttis muidugi ka mõned päevad aega. Isegi tegelikult mitte reisist vaid pigem tagasisõidust – istud ju põhimõtteliselt kaks päeva järjest autos ning eriti midagi füüsilist ei tee. Selline mitte midagi tegemine on nii füüsiliselt kui vaimselt päris kurnav.

Pühapäeval ärkasingi enda üllatuseks päris vara, uni läks ära, aga tundsin, et olen ikka veel väsinud. Päev oli aga väga tegus, isadepäev ikkagi. Käisime kodukandis mõlema vanaisa juures ning muidugi ka mu maakodus. Kõikides kohtades olid päris pikad istumised ning jutustatud sai tol päeval nii palju, et õhtuks tundsingi, et olen juba täiesti tühi. Õhtul tagasi jõudes vaatasin küll natuke MTV EMA’d, aga muidu läksin üsna kohe voodisse. Päev läks nagu niuhti!

Esmaspäeval tundsin, et olen end juba peaaegu välja puhanud ning tegutsesingi oma nimekirja kallal. Vaatasin ka Potteri viienda osa filmi ära ning käisin raamatukogus, et uued osad võtta. Nüüd, aastaid hiljem, kui loen neid raamatuid ja vaatan filme, siis näen ikka
palju rohkem erinevusi raamatu ja filmi vahel kui nägin kunagi. Päris
palju asju on muudetud ning kui on tegu ka paksema raamatuga, siis on
üsna palju tegevusi filmist ära jäetud. Samas ma ei kurda ka, kuna
muidu läheksid need filmid liiga pikaks ja võib-olla ka venivaks ära. Praegu on neid vaadata
hea ladus ning minu jaoks on see tõesti mõnus kerge lugemine – sukeldud
justkui mõnda teisse maailma ning see tõmbab sind nii kaasa. Nagu ka
varasemalt olen öelnud, siis mulle fantaasiaraamatud tegelikult väga ei
meeldi, aga selle sarjaga teen erandi.

Teisipäevaks tundsin, et olen end lõplikult välja puhanud. Tegelesin taaskord muusikaga ning õhtul käisime kuulamas ansamblit OneRepublic Saku Suurhallis. Alguses kartsin natukene, et tuleb selline tavaline pop-rock kontsert, kus bänd mängib laval järjest oma lood ära ja nii ongi. Eks siis oleks ka muidugi hea olnud kuulata, kuna häid laule on neil ju palju. Oli aga hoopis nii, et vaeva oli nähtud ka show kohapealt ja esinemise külge oli poogitud päris palju huvitavaid nüansse ning iga laul oli justkui omaette etendus. Jäin igatahes väga rahule! Samuti olid meil ka head kohad, lavale oli väga hea vaade.

Kolmapäeval ja neljapäeval pidid mul olema esimesed loengud aines Popkultuur ja Popmuusika. Kahjuks jäid mõlemad loengud ära, mis väga minu kasuks ei mängi, kuna olen juba paarist selle aine loengust puudunud ning on vaja kuidagi teistele järgi jõuda. See aine ei lähe tegelikult minu õppekavva, aga võtsin selle vabaainena, kuna see pakub mulle huvi. Samuti tekkis tahtmine end väheke harida teise nurga alt. Üldse on ülikooliga nüüd nii, et praegusest kuni jaanuari lõpuni on “tamp” väheke suurem, sest ülikoolis on vaja käia nüüd tihedamini ning kaugel pole ka enam eksamid. Sellel nädalal on mul veel kolm uut ainet, mida varem pole olnud ning mitu kodust tööd on vaja ka ära teha, seega tegevust mulle jagub. Täna ja homme on pikad päevad – hommikul kümnest õhtul kaheksani koolis.

Eile käisin lauluõpetaja juures, viisin harjutamiseks uut materjali. Stuudios hakkab suurem töö pihta järgmisel-ülejärgmisel nädalal. Positiivne on see, et pool albumi materjalist on valmis! Ootan igatahes juba väga, et saaks hakata albumi kallal intensiivsemalt tegutsema 🙂

* Ööklubi Life esinemine Põlvas lükkus 21. novembri peale!
* “Stiihial” täitus 900 000 vaatamist! Kuula laulu SIIT! 

Seitsmes päev, neljas päev Villefranche’es, reede. Iga hommik algab ikka samamoodi: hommikusöök ning peale seda üsna kohe randa. Hiljem otsustasime minna Monacosse, tivolisse. Peab tõdema, et mõneti oli tegu isegi rohkem “suure kasiinoga”, sest atraktsioone oli tunduvalt vähem, kui neid kohti, kuhu “paned oma raha mängu ja üritad midagi võita” – kas siis oma auhinda nööri küljest lahti tulistades või sellele rõngaid ümber visates. Muidugi oli näha, et kõikidel sellistel asjadel olid omad “nõksud” juures nii, et väga lihtne seal võita ei olnudki. Mina ühelgi atraktsioonil küll ei käinud, aga lasin püssi 😀 Pole just kõige naiselikum ala, aga mulle meeldib. Kui väiksemana igasugustes laagrites sai käidud ning seal oli võimalus õhupüssiga märki lasta, siis ikka alati proovisin. Samuti olen ka vanaisa õhupüssiga märki lasknud – printisin märklauad välja ning andsin tuld. Samas aga jälle mulle relvad teise nurga alt vaadatuna üldse ei meeldi – niisama ma neid üldse enda lähedusse/koju ei taha.

Eks reisi peal on ka palju erinevaid häid asju söödud. Kui mõni eredam näide välja tuua, siis sõin elus esimest korda kaheksajalga ning merekarpe. Kaheksajalal polnud nagu väga vigagi, täitsa hea oli ja ega merekarbid ka halvad olnud, aga minu jaoks polnud need midagi sellist, et tahaks nüüd kangesti uuesti. Avastasime enda jaoks ka ühe uue hobi – ostsime ujumisprillid ning hakkasime nende veealust maailma uudistama. Siin rannas on tegelikult vesi juba üsna läbipaistev ning on ka natuke avastamist, just suurte kivide ümbruses. Oma suureks ehmatuseks nägingi esimesel korral kohe punakat kaheksajalga ühe kivi all ja eks ehmatas ikka ära küll – kuidas ta oma mulle korraks silma vaatas ning siis oma koibi liigutas… Eks kindlasti nüüd on ka soov, et kunagi võiks juba next level’ile jõuda ning minna sukelduma koos kostüümi ning ballooniga, oleks kindlasti väga väga põnev, aga see jääb pigem juba natuke kaugemasse tulevikku.

Üheksas päev (kohapeal 6.), pühapäev. Palju on niisama ringi vaadatud, ümbrust uudistatud. Sel korral oleme palju aktiivsemad olnud, ei mäleta, et eelmisel korral (kevadel) nii palju ringi oleksime liikunud. Käisime taaskord Monacos, seekord minigolfi mängimas. Pärast seda vaatasime korraks ka veel Tivolisse, aga seekord oli seal rahvast nii palju, et vaevu sai liikuma, seega kaua seal ei olnud.

Esmaspäeval (7) oli ilmateate järgi viimane päev, mil sai veel päikest võtta. Hommikusöögi ajal oligi veel väga palav, aga kui ennast hiljem päevitamiseks valmis sättisin, siis oli täpselt selleks ajaks päike kadunud ning tumedad pilved taevas triivimas. Muidu sain ikka oma väikesed eelarvamused ümber lükatud. Tahtsin kangesti reisilt jume peale saada, aga enne reisi kahtlesin, kas see enam võimalik on, kuna sõidame ju Lõuna-Euroopasse mitte kuhugi Aafrikasse ning käes ikkagi juba oktoobri lõpp/novembri algus. Võrreldes kevadega tundub aga, et päike võttis seekord paremini ning soojem oli ka, temperatuur jäi meie reisi ajal 22-26 kraadi vahele. Otsustasime sel päeval käia veel korra Nizza’s ning kuulsas filmilinnas Cannes’is. Sai taaskord ümbrust uudistatud, poodides käidud. Õhtul juba sadas, aga sellega, mis järgmisel päeval tuli, ei andnud võrreldagi. Meie hotell asub kohe mere ääres ning kui päeval hakkasid lained vaikselt sõiduteele loksuma, siis õhtuks olid nad juba põhimõtteliselt hotelli ukseni.

Muidu tunnen, et olen täis täiesti uut energiat ja kibelen juba igasugu asju tegema, kuigi on ka kahju ära minna. Täna, meie reisi kaheteistkümnendal päeval, hakkame tagasi kodumaa poole liikuma.

Meie reis algas laupäeval kell pool viis laevaga Tallinnast Helsingisse.
Sellele eelnes veel omajagu pakkimist. Oleks saanud ka minna autoga
otse mööda mandrit sihtkohta, aga kuna autosõitu oli nagunii omajagu
ees ning laevas oli võimalus üks öö ööbida, siis otsustasime, et laupäeval sõidame põhimõtteliselt ainult laevaga. Lõpuks
ikkagi ajaliselt ja distantsi poolest võitsime ka. Helsingisse sõitis laev kaks tundi,  vahepealse aja sai söödud, loetud. Võtsin reisile kaasa kolm raamatut, millest esimene sai ka ruttu läbi. Kintz Kinzenberg “Ma
olen kole”. Pean ütlema, et see raamat oli alguses minu jaoks
natuke depressiivne, aga lugeda oli seda lihtne. Mulle meeldis autori omanäoline kirjutamisstiil, mis
tegi lugemise huvitavamaks. Raamat räägib ühe naise suhte
purunemisest ning sellega toime tulemisest.

Edasi jätkus autosõit Turusse, kust sõitsime kruiisilaevaga Stockholmi.
Selle laevaga polnud ma varem sõitnud ning kohe torkas silma, et kogu
kaup ja teenused on suunatud eelkõige soomlastele/rootslastele, sest
enamus asjad olid mitu korda kallimad kui Tallinn-Stockholm kruiisilaeva
peal. Jõudsime igatahes kohale varem, kui
oleks Tallinnast laevaga otse minnes jõudnud. Ahjaa… Kui Helsingis olles raadiokanaleid klõpsisime, siis endale
suureks üllatuseks sattusime peale minu loole “Komeedid”. No vot siis!

Teisel päeval (pühapäeval), kell seitse hommikul jätkus meie teekond
autoga. Kui olime Taani jõudnud, siis avastasin, et rohi on täitsa
roheline (rohelisem kui Eestis 😀 ). Sooja ilma tunne hakkas vaikselt juba sisse pugema! Saksamaale
jõudsime tol päeval kella neljaks päeval. õhtuks jõudsime Frankfurti
lähistele ühte väiksemasse linna ning jäime sinna ka ööbima.

Kolmas päev, esmaspäev! Sõit algas pool seitse hommikul ning õues oli nii külm, et raske oli uskuda, et kuskil üldse soe võib olla. Sõitsime läbi Šveitsi ning saime osa kaunitest vaadetest. 

Meie sihtkoht muutus põhimõtteliselt veel reisi ajal, sest olime tulnud sooja otsima ja ilmaprognoosid erinevates võimalikes sihtkohtades muutusid pidevalt. Õhtuks jõudsime igatahes Prantsusmaale, Villefranche’esse, kus ka kevadel käisime ning otsustasime esialgu paar päeva siin olla.  Tol päeval midagi eriti suurt rohkem ei teinudki. Vaatasime lihtsalt ringi.

Neljas päev, aga põhimõtteliselt esimene päev sihtkohas. See päev läks kuidagi eriti kiiresti ning õhtul oli mõnus väsimus ka jalgades, sest ringi tatsatud sai palju. Juba eelmisest korrast mäletan, et ilma äratuskellata ärkasin automaatselt kella kaheksa ajal hommikul ülesse. Nii ka seekord. Enne hommikusööki sai käidud kergel jooksul, hiljem läksime randa, kus olime mitu tundi. Tol päeval oli küll tuul suurem kui järgnevatel päevadel, ent soe oli ikkagi – 20-21 kraadi. Sai ka meres ujumas käidud. Alguses ikka tundus jube külm, aga vesi on praegu veel tegelikult soojem kui õhutemperatuur. Peale rannas käiku läksime naaberlinna Nizzasse, kus käisime suures kaubanduskeskuses ja vaadatud üle ka vanad lemmikud väiksemad poodlemiskohad. Olen tähele pannud, et endale meelepäraseid riideid saan ma sellistest suurtest kaubanduskeskustest üsna harva. Minu lemmikuteks ongi pigem sellised “kõrvalised” kauplused ning Eestis olles ka väiksemate linnade poed. Sellepärast käin ma ka konkreetselt nt. Tallinna mõnes suures kaupluses riietejahil väga harva. Enamus esemeid ostan ka Internetist. Tagasi hotelli juurde jõudes oligi juba vaikselt kätte jõudnud õhtu, käisin veel ringi vaatamas majade vahelistel tänavatel, kus on palju butiike ning suveniiripoekesi.

Viies päev, teine päev sihtkohas, algas päevitamisega. Õhtuks olin natuke punane ka. Peale päevitamist läksime Nizzasse veeloomade parki, kus esimesena nägime ära delfiinide etteaste. Pani ikka ahhetama küll. Usun, et kõik ju teavad, milleks need loomad võivad suutelised olla, ent kui ikka oma silmaga näed, siis tundub küll vau-vau. Ei saanud küll kahjuks väga häid pilte, kuna nad olid nii kiired! Ühtlasi pildi peal ei jää ikka effekt üldse nii nagu päriselt oli.

Hiljem tegid põhimõtteliselt samu asju ka mõõkvaalad. Pargis oli ka palju teisi loomi, nt. hülged, pingviinid, jääkarud ning oli ka akvaarium-maja, kus haid ringi ujusid. Kogu see territoorium oli ka päris suur ning kuna meie läksime sinna juba õhtu poole, siis kõik asjad enam lahti ei olnud, ent sellegipoolest oli uudistamist väga palju ning mulle väga meeldis 🙂 Otsustasime ka, et jäämegi siia Prantsusmaale ning ei hakka edasi kuhugi minema, sest ilm on juba siin selline nagu lootsime.

Lõpetuseks veel pilte minu eelmisest pildistamisest Penelopega. 

Eelmise nädala lõpus käisin taas oma maakodus. Tähistasime ema sünnipäeva ning sai üldse ühe päris mõnusa nädalalõpu tehtud. Käisime ka korraks vanaema-vanaisa juures – nad olid omale äsja väikese kutsika võtnud. Kahjuks ma pilti ei teinud, aga noooo kuidas saab keegi nii nunnu olla??? Tekkis omal kohe tahtmine terve maja kutsikaid täis tassida, aga päris nii ka ei saa…

Esmaspäeval ja teisipäeval olid stuudiopäevad. Seekord midagi sisse ei laulnud, vaid tegelesime poolikute projektidega. Kõigepealt võtsime ette selle laulu, mille viimati sisse laulsin. Esialgu panime ainult vokaalid paika. Teiseks sai veel timmitud natukene singlit, mille järgmisena plaanime välja anda. Nagu varasemalt blogis juttu on olnud, tuleb järgmisele singlile ka muusikavideo. Olen nüüd sellel nädalal näinud ka esimest “musta” versiooni muusikavideost ehk siis võib öelda, et aktiivsem töö montaažiga on alanud. 

Teisipäeval enne stuudiot käisin ka ühe andeka fotograafi juures. Sain ka kõik pildid kätte ja olen väga rahul. Ülejäänud pildid lisan järgmiste postitustega, muidu läheb liiga paljuks 😀 Fotograaf tegi enne pildistamist ka meigi. Kel huvi, saab lisainfot siit: https://www.facebook.com/PenelopeRussakPhotography

Kolmapäeval käisin üle pika aja Tre Raadios pikal intervjuul. Varasemad korrad on olnud nii, et olen stuudiosse sattunud ja siis spontaanselt ka paar sõna eetrisse öelnud ja kommenteerinud, et millega antud hetkel tegelen, aga kolmapäev oli selline põhjalikum ettevõtmine. Saatejuht tegi minuga intervjuu ning kuulajad said küsimusi esitada. 

Täna ja eile ülikooli ei olnud, seega sai väheke vabamalt võtta. Reedel läksime juba peale nelja Tamsalu poole, kus tegime proovi, panime helid paika ja siis jäin end sättima ning esinemist ootama. Ka seekord kasutasin kõrvamonitori ning sellest oli ka väga kasu, kuna saal oli täpselt selline, kus kõik korralikult kumises. Enne esinemist sai ka pildistatud/autogrammitud/kallistatud. Aitäh Tamsalu noortele!

On võimalik, et ma nüüd paar nädalat siia ei kirjuta, aga samas ei tea, äkki leian aega. Nimelt on meil plaan minna reisile, aga kuna ilmateade viimastel päevadel väga mängib, siis täpne sihtkoht ei olegi veel täiesti paigas, läheme igatahes Lõuna-Euroopasse ning sõidame sinna autoga. Loodan, et saan korralikult oma patareisid päikesega laadida. Suvi küll põhimõtteliselt alles oli, aga juba ootan nii kangesti uut.

Pühapäeval käisime vaatamas Eesti – Inglismaa mängu. Tegelikult oli mäng ju hea ning põnev ja mina arvan, et Eesti koondis oli väga tubli!

Teisipäeval käisin lauluõpetaja juures. Harjutasime uut ballaadi (see sama, mille tausta eelmisel nädalal lõplikult sisse sain mängida) ning hiljem läksin stuudiosse, et see laul sisse laulda. Viimasel ajal on trend selline, et laulame alguses ainult peavokaalid sisse ning lisahääled alles siis, kui peavokaalid kõik paigas on. Nii oli ka seekord. Mulle endale on hakanud see ballaad just viimasel ajal rohkem meeldima – võrreldes selle ajaga kui ma ta kirjutasin, suve alguses. Muidugi meeldis ta mulle ka siis, aga praegu on nagu teistsugune side tekkinud selle looga. Loodan, et ka arranžeering loole tuleb mõnus – selle osas on mul ka paar uut ideed, millest räägin Teile lähemalt juba siis, kui need ideed tõelisteks hakkavad saama 🙂 Peale stuudio külastust sättisime end Pärnu poole ning jäime sinna
ööseks.

Reedel käisime teatris. Viimane kord sai käidud vist aasta tagasi, oleks tore ikkagi käia tihedamini. Seekord sattus ka päris hea komöödia – “Rahauputus”.  http://www.draamateater.ee/rahauputus Tegu on muidugi sellise etendusega, kus peab päris pingsalt jälgima ja kaasa mõtlema, sest vahepeal läks see skeemitamine seal ikka päris hulluks ja erinevaid kihte oli ka päris mitu. Julgen igatahes soovitada! Peale etendust liikusime Club Cinemasse, kus oli Tre Raadio hooaja esimene klubipidu – Retroöö koos NANCYga. Polnud teda varem live’is näinud, seega sain Eesti artistide kohapealt veel ühe “linnukese” kirja 😀

Olen viimased nädalad teinud rohkem tööd iseendaga. Üritan ennast
natukene rohkem sellest praegusest Interneti-sotsiaalmaailmast välja
lõigata. Piiran oma Interneti aega rohkem ning piiran ka aega palju ma mõnel
konkreetsel lehel võin viibida. Otsustasin ka, et hakkan uudiseid rohkem lugema
füüsilisest lehest, kui Internetist. Tunnen, et viimastel kuudel on see
õige flow väheke kaduma läinud ning üritan seda vaikselt taastada. Iga
päev peaks inimene ikkagi ka tegelema asjadega, mis talle kasuks
tulevad, mitte seda päeva nö. “raisku laskma”. Muidugi on päevi, kus
tahad lihtsalt vedeleda ja lihtsalt olla, aga sellest ei tohi saada
harjumus. Igatahes sihid on mul silme ees ja kuigi ma olen vaimsel
tasandil sellega juba viimased 1,5 aastat päris palju tööd teinud, siis
nüüd suundun juba rohkem tegude poole (ja eks vaimsel tasandil kindlasti ka edasi ja edasi…)

Kui natukene veel rääkida sellest, mis vahepeal teinud olen, siis ei saa üle ega ümber koolist. Kodutöö, mille kallal hiljuti omajagu müttasin, sai omale ka teise osa ning täna oli ka selle kaitsmine. Ausalt öeldes olen ma hetkel väga väga õnnelik, sest mul läks paremini, kui ma üldse oleks osanud ealeski ette kujutada. Või noh… olin täna hommikul veel tund enne kaitsmist seisukohal, et ma ei taha seda teha ning loobun seetõttu osadest punktidest, kuna ma polnud üldse endas ja oma töös kindel. Küll aga läks aeg edasi ning meil õnnestus töö kaitsta ära kahekesi ja ise arvan, et ega ma pikalt ei jutustanudki, aga punkte selle eest sain päris hästi. Kui eksam kohustuslik ei oleks (mis alles tuleb paari kuu pärast), oleks mul see aine juba arvestatud just nende eelnevate tööde tõttu, mida oleme pidanud tegema. Seega… wippiii! Selle ainega on nüüd eksami poole pealt natuke lihtsam, tean, et läbi saan niikuinii.

Lubasin eelmises postituses, et ehk saan seekord juba natuke rohkem muusikast jutustada, aga pean kahjuks oma sõnu natuke sööma. Küll aga on uueks nädalaks plaanid tehtud ja loodetavasti nende plaanide tagajärjel saan juba uues postituses edusammudest väheke rohkem rääkida. 

Loodan, et saate mind endiselt aidata ka kahes hääletuses.
Esimene on Reporteri Hitid 2014, kus laulul “Komeedid” on õnnestunud endiselt nimekirjas püsida ( Mida kõrgemad punktid, seda parem. Punkte saab anda SIIN! )
Teine on TOP6 kell 6, kus osaleb laul “Vajan Sind” ning sellest Lenny LaVida remix. Seda laulu saab toetada SIIN!