TLÜ lõpetamine

IMG_1967 IMG_2112Mul oli üle pika aja olukord, kus ma oleks tahtnud juba enne tulla postitama, aga ma lihtsalt ajaliselt ei jõudnud.

Selja taha jäänud nädal oli tihe ja põnev. Laupäevast esmaspäevani olin taas vanemate juures. Sinna oli ka mu sõbranna tulnud, nii et sai mõnusalt aega veeta. Teisipäeval käisin juuksuris, sest oli mõte lasta end lõpetamiseks ja esinemisteks ilusaks teha 😀 Kolmapäeval käisin kulme korda tegemas. Neljapäeval oli siis lõpetamine. Alguses polnud ma kindelgi, kas oma lõpetamisele üldse lähen, aga lõpuks sai ikkagi otsustatud, et kena oleks siiski need ülikooliaastad tseremooniaga ära saata. Beeps oli koos minu ema ja Siimuga ning pidas väga hästi vastu. Ei teinud piuksupoegagi ja oli üldse väga rõõmus. Eks ta sai aru, et ema on nüüd kõrgharidusega, paneb ju rõõmustama küll 😀 Peale seda läksime vanemate juurde ka tähistama. Külla tulid ka vanavanemad, nii et siis väikene istumine. Homme hommikul sõidame koju tagasi.

Nüüd saan ikka vaikselt juba aru, et ülikool ongi läbi ja mulle kuulub sotsiaalteaduse bakalaureuse kraad. Need kolm pikka aastat. Olen lõppkokkuvõttes enda üle uhke, kuna ega see lõputöö kirjutamine väikese lapse kõrvalt lihtne ei olnud. Siiski sain sellega hakkama ja nii hea on olla! Sellegi poolest õpitud erialal ma praegu tööle ei kavatse asuda. Hetkel on minu põhitöö olla kodune ning teisel kohal peagi algavad esinemised. Nii kaua kui võimalik soovin muusikaga end elatada, seega ka peale lapsehoolduspuhkust pole plaanis kuhugi tööle minna. Või kui täpne olla, siis need esinemised ole ju ka töö eest, aga ju mulle omalegi on harjumatu, et suurt kirge ja hobi võib tööks nimetada, kuigi tõele au andes selle taha, et lavale minna jääb palju tööd stuudios, klaveri taga, laulutundides jne. Ehk siis see pikk jutt kokku võtta – omandatud eriala on mulle justkui back-up plaan, kui selgub, et oleks vaja nö. traditsioonilises mõistes tööle asuda. Äri poole pealt õpitud teadmisi saan aga kindlasti ka muusikas edaspidi rakendada.

Ei saa öelda, et need kolm aastat minu jaoks lihtsad oleks olnud. Äsja keskkoolist tulnuna oli mitu korda tunne, et kas see on ikka minu jaoks ja kui ümberringi on õppimas nt. riigiametnikud ja muud targad inimesed, siis ma tundsin end ikka väga tihti kui võõrkeha 😀 Pusisin aga rasketest hetkedest läbi ning hakkasin ka rohkem asjadest aru saama ning sain oma silmaringi oluliselt laiendatud.

IMG_2297 IMG_2300 IMG_2295Millal sa magistrisse siis lähed? Seda küsitakse mult nii palju ja minu jaoks on see samasugune küsimus nagu küsida sünnituslaual, et millal teine siis tulemas… Magistrisse ei ole mul plaani minna. Võib-olla mõtlen mõne aasta pärast ümber, aga hetkel kindel ei! 15 aastat järjest olen koolis käinud, kogu aeg peal mingi pinge, tamp – ma tahan nüüd lihtsalt olla! Küll aga on mulle silma hakanud mõned kursused, kuid neid ma ka kindlasti põhjalikumalt enne uut aastat uurima ei hakka. Praegu mil laps on alla aastane tahan ma lihtsalt kodus olla ja vaikselt muusikaga tegeleda 🙂

Lõpetuseks muud juttu ka: “Lost” (“Teadmata kadunud”) sai läbi ja ma olen nii pettunud selles lahenduses 🙁 Samas nagu ei oskagi liigitada seda lõppu ei kurva ega rõõmsa alla ning päris mitu küsimust jäi õhku ka veel. Kõige rohkem painab miks neid lennukirususid seal lõpus näitas? Kes ütleb?? Ah? 😀