Oeh Te ei kujuta ette ka kui palju olen ma kokku puutunud kadedate/kibestunud, lausa õelate inimestega. Seda tuli ette ka enne seda, kui ma oma muusikuteega alustasin, aga kui oma esimesed laulud avaldasin, siis esimestel aastatel tegi kogu see õelus väga haiget, aga eks sellist keelepeksu ja sõimu tuli mingil hetkel nii palju, et kasvas ka mu nahk paksemaks + lõpetasin ise negatiivse tagasiside järele nuhkimise ära (nt. netikommentaaride lugemise). Aga eks kui laulmisega tegeled, siis ei pääse sellest vist kunagi, sest ikka kirjutatakse otse postkasti teinekord midagi “toredat” 😀 või Facebookis otse mu postituste alla – neid ei saa ma ju mitte tähele panna. Ütlen aga ausalt, et ega need halvad asjad enam haiget ei tee ja ma ei tee sellest välja. Teine lugu on muidugi konstruktiivse tagasisidega, mis võib teinekord olla üsna järsk, aga oma tõde on välja öeldul ikkagi sees – tuleb seda siis osata filtreerida. Siiski tundub, et olen ära unustanud, kui õelad ikka inimesed olla võivad.
Ma ei kirjuta tänast postitust aga hoopiski mitte enda pärast. Ma üldiselt ei loe Internetist konkreetselt teiste inimeste pihta käivaid netikommentaare. Kuna olen viimase aasta jooksul rohkem poliitikat hakanud jälgima, siis lihtsalt aeg-ajalt vaatan mingite artiklite kommentaariumitesse, kus tõesti teinekord osatakse ka midagi hästi ja õigesti öelda, mitte ei käida ainult lahmimas. Samas aga nüüd paar päeva tagasi (või äkki eile?) lugesin ühe Eesti noore sportlase kohta tehtud artiklit ning läksin kommentaariumisse mõttega, et lugeda, kuidas me kõik oleme uhked ja rõõmsad selle üle, et meil on andekat ja edukat pealekasvu, kes meie armsale kodumaale võistlustel ka häid kohti toob. Eksisin!