Peale laupäevast esinemist kiikasin ruttu poest läbi, et omale uus mälukaart osta. Nüüd olen jälle klaverdamise lainel. Ei saa Eurovisioonist üle ega ümber. Seekord samuti uued Eurovisiooni videod. Esimene on Serbia eurolaul, teine Belgia eurolaul, kolmas Rootsi oma ning neljas Moldova.
Ma mäletan, et kunagi ammu kui ma alustasin, siis mõned lood ma tegin nii, et võtsin need omale ette, ise kunagi varem neid kuulamata, ja siis hakkasin peilima. Kuna see ikkagi on tükk tegemist, siis vahepeal tahtsin ma rohkem ikkagi klaverdada selliseid laule, mis mulle juba tuttavad olid ja peas kostusid. Nüüd aga nende Eurovisiooni lauludega on täpselt jälle nii, et ma pole neid ühtegi varem kuulnud ning hakkan neid täiesti nullist endale selgeks tegema. Bass tuleb üsna lihtsalt (vasak käsi), aga meloodiaga peab veidi tegelema ja pusima – laulu korduvalt läbi kuulama ja harjutama. Olen avastanud, et see on ikka päris paras ajutrenn ja naljalt ma üle kahe video päevas teha ei suuda, sest ma tunnen peale nende videote tegemist nagu ma oleks läbinud mingi hullu sudoku maratoni või midagi. Ehk siis olen päris läbi omadega ja lihtsalt ei suuda vaimselt enam rohkem infot vastu võtta. Ühe video peale läheb mul keskmiselt 40-80 minutit, olenevalt raskusest – selle aja sees on siis ka juba filmimine ja tavaliselt esimese teigiga ei saa ma midagi sisse, läheb umbes 2-5 teiki, aga ma üritan ikkagi loo omale hästi selgeks teha, et ma ei peaks seda sada korda filmima.
Tänu sellele, et ma elus esimest korda olen omale võtnud otsuse võimalikult palju endale meeldivaid Eurovisiooni laule ära kaverdada, olen ma Eurovisiooniga paremini kursis kui ealeski varem. Tavaliselt ikka tead neid laule, mida raadiost enne võistlust kuuled, aga sel korral olen ma päris hästi kursis juba tükk maad enne. Siin kohal märgin ära, et minu vaieldamatu lemmik sel aastal on ITAALIA (KUULA SIIT!) Hoian neile pöidlaid (peale Eesti muidugi 😀 ).
Igatahes on mul hea meel, et kui ma siin mõnda aega tagasi halasin, et pole laule mida teha, siis nüüd on neid laule küllaga, sest praegu on eriti viljakas aeg selles osas, kui iga riik jälle avalikustab oma euroloo. Siis tulen mina ja otsustan, mida neist ära teha. Praegu on mul veel järjekord nii õudselt pikk, et tööd jagub veel pikemaks ajaks.
Meloodiate kohapealt tagasi tulles, ma vahepeal natukene teen sohki ka ja teen improt. Ma ei taha muidugi “tõde” nii öelda moonutada, aga teinekord mõni asi on minu jaoks palju kihvtim ja tuleb käe seest kuidagi paremini välja, nii et siis ka nii jätan, aga kahjuks/õnneks seda väga palju ei kohta.
Vot täna tuli eriti pikk sissejuhatus nende videote kohta, aga mõtlesin, et videote ette oleks tore ka veidike juttu rääkida telgitagustest. Kuidas asjad minu vaatevinklist käivad. Üldse on nii naljakas mõelda, et siin eelnevatel aastatel on olnud perioode, kus ma ei ole väga kaua ühtegi videot teinud, aga nüüd kus idee poolest peaks mul kõige vähem aega olema, teen ma neid rohkem kui ealeski varem. Eks tegelikult ma natukene tean sellele vastust ka, et miks nii on. Kahel põhjusel, esiteks enne oli kool ja mul oli kogu aeg põhimõte, et “Ei Renate, enne ei lähe klaveri taha kui asjad on ära õpitud!!” Ja siis ma kogu aeg lükkasin neid kohustuslikke asju edasi, aga ega ma siis klaveri taha ka selle edasi-lükkamise-aja-jooksul ei läinud. Teine põhjus on see, et kuigi ma arvan, et ma olin enne ka hea aja planeerija, siis nüüd olen ma selles lausa meister 😀
Kõike saab ja kõike jõuab, kui ise tahta ja oma aega vastavalt paigutada 🙂
