Elu isolatsioonis

No terekest! Peaaegu kuu on möödunud ja praegu varahommikul võtsin end lõpuks kätte, et teha ka üks postitus vahepeal, sest päevasel ajal ma üldiselt arvutis üldse ei ole, kui midagi vaja saan selle tehtud telefonis. Päevad lähevad lennates, sest kevad on saabunud meie õuele, mis tähendab seda, et suurema osa päevast veedame me õues ja lihtsalt nii mõnus on. Tunnen ära taas selle tunde kuidas ma iga-aastaselt ootan kevadet ja kui see siis tuleb, siis on mõnus õhin hinges.

Igatahes. Riigis kestab endiselt enese-isolatsioon (kasutame pigem seda lonkavat sõna, kui sõna karantiin, sest haiged me ju pole) ning tegevusi tuleb leida kodus. Hea on asja juures siiski see, et see toimub praegu kevadel, sest hetkel oleks tegelikult nagunii õues nii palju toimetada ning olen erinevate inimestega suhelnud ning ka nemad on minuga nõus olnud, et tegelikult ega suurema osa päevast enam ei mõtlegi selle peale, et mingid piirangud on peale pannud, sest nii palju toimetamist on. Siiski on hetkel see minu jaoks see koht, kus tuleb lihtsat kõige täie eest olla tänulik ja mõistan täiesti neid inimesi, kellel ei ole oma aialappi ja kes peavadki enamuse päevast toas olema. Ma saan täiesti aru, miks mõndade inimeste jaoks see aeg on tüütuks muutunud. Ja ega ma ei saa nüüd enda vaatevinklist ka nii roosiline olla. Üks päev alles mõtlesin selle peale, et kui iseenesest mõistetav oli varem see, et “ahaa, vahukoor on puudu, lähen käin kiiresti külapoes” või ka see, et lubad endal vahest käia restoranis või mõtled, et homme võiks sõbrannale külla minna – kõik need asjad on meie jaoks olnud nii loomulikud ja “tavalised”, aga praegu on selline tunne küll, et need on alati olnud suured privileegid ja ilmselt mitte kunagi enam ei hakka ma neid asju võtma kui “iseenesest mõistetavaid toiminguid”. Saab kunagi lastelastele rääkida sellest ajast 😀 Samuti on palju neid inimesi, kellel paraku kodus olemisega ju sissetulekud pole säilinud ja sellest on muidugi väga kahju, aga minu jaoks on need inimesed eriti tublid, sest nad on siiski teinud selle raske otsuse ja otsustanud hoolida endast ja lähedastest ning olla hetkel kodus. Ka minul endal on praegusel perioodil kahjuks päris mitu esinemist ära jäänud, aga mis seal ikka.

Loodame siiski, et peame selle ülejäänud aja ka veel vastu. Kui oleme ise tublid, siis saab ka see isolatsiooni aeg kiiremini läbi ja saame kiiremini naasta oma igapäeva toimetuste juurde, kuigi isegi ka siis peaks veel mitu kuud minu hinnangul olema hoolas ja käsi tavapärasemast rohkem pesema ja kõik muud sellised asjad.

Mis ma siis aga teinud olen? Näiteks palju erinevaid retsepte katsetanud. Reeglina magusaid, aga minu jaoks üks suurim avastus (ja üks lihtsamaid) oli teha ise šašlõki-marinaadi. Väga-väga hea tuli! Samuti tuli mul kringel esimest korda välja nii, et ta ei olnud mingi kuiv sai, vaid oli täitsa hea süüa (kuigi arenguruumi on veel edaspidigi).

Kui aiast varem juttu tuli, siis tulles veel tagasi – on olnud palju riisumist ning nüüd paar päeva olen toimetanud oma “projekt-vaarikapeenar” kallal. See on mul veel pooleli ja natukene läheb aega, et saaksin täiesti lõpp-pildi ette, aga olen lõiganud ära vanad kuivanud varred, katnud peenra estmulch-ist pärit multšiga ning konnanud aias ringi ja otsinud sobivaid kive, millega peenraääris teha. Multšimise avastasin eelmisel aastal, sest natukene hakkas tüütuks muutuma see, et iga aasta vaarikate vahel oli tohutu džungel, mis ulatus rinnuni ning raske oli sealt vahelt veel vaarikaid ka leida. Multšimine aitas selle vastu väga hästi ning sel aastal värskendasin peenra üle. Võib-olla ei paista see välja kui väga suur töö, aga tegelikult on. Olen seda juba mitu päeva teinud ning arvan, et teen paar päeva veel. Kahjuks mõned vaarikad on ka viltu/kannatada saanud, kuna koerad on seal vahel rändamas käinud. Sel aastal aga kavatsen ka mingeid muid taimi multšida.

Enne ja pärast pilt, aga “pärast” on veel tegelikult pooleli

Kes mind jälgib Facebook’is või Instagram’is siis teab, et olen kutsunud inimesi üles saatma endale millenniumi-vahetuse aegseid pilte. Olen väga-väga tänulik kõigile, kes on saatnud. Vabandan ette ära, et ma ei ole jõudnud kõigile vastata, aga teie pildid on jõudnud minuni ja neid on oodatust olnud rohkemgi, mis teeb muidugi meele väga heaks. Nagu nendes postitustes ka kirjutasin, siis kasutame neid pilte ühe minu järgmise laulu video tarbeks, aga kui sa loed sellest praegu alles esimest korda ja tahaksin ka oma pildid teele panna, siis veel jõuad. Saada pildid aastatest 1999-2001 meilile renate@tre.ee ning võidki end leida varsti minu muusikavideos!

Enne seda millenniumi-teemalist muusikavideot on tulemas aga välja ka üks teine laul ja seda loodetavasti juba õige pea. Hetkel valmib laulule üks veidi omamoodi sõnadevideo ning loodan tõesti, et juba varsti saan seda teiega jagada, sest viimane laul ilmus minult ju detsembrikuus.

Ja tuletan ühtlasi meelde ka, et minu uus album “Millennium” ilmus umbes kuu aega tagasi. Küll praegu ainult digimüügis, ent loodan, et varsti ka füüsiliselt. Hetkel saab seda kuulata näiteks nendest kohtadest:

Spotify: https://tinyurl.com/wkls7wz
iTUNES: https://tinyurl.com/w6qgrf4
Deezer: https://tinyurl.com/sradfxy

Soovitan aga siiski hoida silm peal minu Instagram’il, sest luban varsti teha ühe kihvti loosimise, kus ikkagi oma plaadi ka välja loosin. Nimelt mõned füüsilised plaadid me ikkagi tegime, aga tõesti vaid väikses koguses ja just eelkõige välja loosimiste tarbeks, seega on need praegu üsna rariteetsed 😀 Ühe sellise aga saab keegi omale varsti võita 🙂 Olge tublid ja peame vastu!

Kevademõtted

Mul on vist küll kevad südames. Esimene reetja kevade tulekuks oli linnulaul. Juba 2-3 nädalat tagasi märkasin õues käies, et linnud laulavad just nagu kevadel! Kuna sel aastal on mul see suveootus ka nii suur, siis ilmselt selle tõttu ootan ka kevadet väga. Et ei peaks enam ennast paksult riide toppima selleks, et õue minna.

Hea on olla. Mitte seda niisama öeldes, aga olen viimase 1,5 aastaga järk-järgult õppinud elu nautima. Ma olen küll veel teel ja pole ilmselt ka selles osas veel 100% selles osav, aga muutus on olnud juba suur. Vähemalt ma ise tunnen seda ja ilmselt see ongi peamine. Selle võrra rohkem oskan ma oodata ja nautida ka peadset kevadet ning siis suve. Ning siis suve lõpuks on juba jõuluootus sees ja nii ta käib. Igal ajal omad rõõmud.

Naised saunas räägivad, et märtsi lõpp-aprilli algus pidi juba erakordselt soe olema, nii et vaatame, kas nii ka tõesti läheb! Kevade tulek tähendab ka seda, et umbes 1,5 kuu pärast on tulemas minult uut muusikat. Kes varasemaid postitusi on lugenud, see teab, et kuna uus laul on selline suve-vibe’iga, siis seda ei oleks paslik lihtsalt praegu välja anda. Nii et ka muusikavallas on mida oodata.

Ootan mis mu taimedest aknalaual saab ja kas mu vana-aastaõhtul (oli vist) maha pandud lillesibulad hakkavad ka tulemust andma. Sel aastal üle mitmete aastate ootan ka oma sünnipäeva. Muidu on nagu suhteliselt suva sellest olnud, aga sel aastal nagu ootan. Mitte isegi niivõrd seda sünnipäeva päeva, vaid seda, et oleme paika pannud juba mitu kuupäeva, mil lähedastega maha saame istuda ja minu uut aastat tähistada. Ehk siis see seltskond, õhustik, et inimesed viitsivad kokku tulla.

Palju huvitavaid asju on peas, mida teha tahaks. Nii eraelulisi toimetusi kui ka muusikaga seoses. Tuleb neid vaikselt kõiki täitma hakata. Näiteks plaanin natukene rohkem maad kuulata selles osas, et käia erinevatel õpipäevadel kokkamist õppimas. Süüa mulle teha meeldib ja tahaks selles ka osavamaks saada. Aga see on praegu ainult ka üks mõte, neid on veel. Ilmselt mõned asjad jäävad ka sügisesse.

Läheks juba täitsa roheliseks ja ilmad soojemaks. Ma ei jõua ära oodata!

Nädala kokkuvõte ning veidi mõtisklusi

  • Uus nädal ning uus tabel – Kui sulle meeldib laul “Täiskuuööl”, siis palun anna loole hindeks 10 siin lehel: http://eestitop.reporter.postimees.ee/
  • Kes on tähele pannud Fitlap.ee reklaami teles, siis väike tähelepanek: taustaks on minu laul “Tantsime Veel” =)
  • “Täiskuuööl” on sisenenud Tre Raadio ja Ring FM edetabelitesse ning on seal kohal #3!
  • Vahepeal tuli veidi uut muusikat välja – kui täpsem olla, siis uus kuub laulule “Täiskuuööl” ehk siis Lenny LaVida remix, mida saad soovi korral uuesti kuulata SIIT!

Oleme kõvasti mu järgmist singlit timminud, mis nüüdseks on põhimõtteliselt valmis. Panime ta praegu kõrvale, et siis paari nädala pärast värske kõrvaga üle kuulata. Tegu on lauluga, mis ilmselt ilmub umbes aprillis-mais(?), eks näis. Ma olen seda laulu juba nii palju kuulanud, et see “mõneks-ajaks-kõrvale-panek” on küll antud juhul täiesti õigustatud, sest tõesti… ma pole juba ammu ühtegi enda laulu nii palju kuulanud kui toda.

Kui üldse suvest rääkida, siis sel aastal ootan kuidagi kohe eriti-eriti suve. Eks eelmisel aastal oli minu elus kaks väga suurt asja, mille kallal tegelesin: värske ema staatusega ning lõputöö kirjutamisega. Ilmselt nende tõttu ei saanud kuidagi suve ootamisega tegeledagi. Sel aastal aga juba nii ootan ilusaid päikselisi päevi ja et saaks ujuma minna ja mööda Eestit ringi sõita. Oeh. See Eestimaa “talv” on minu jaoks ikka liiga pikk aeg.

Siit rändas mu mõte edasi juba järgmise teema peale. Minu jaoks on praegu nii naljakas mõelda, et kui esimesed kuud lapsega raskem kodus olla oli – sest ta praktiliselt ei maganud mul päeval üldse ja tahtis, et ma kogu aeg ta kõrval oleksin (+ veel enda kogenematus) – ütlesid mõned inimesed lausa natuke nagu irvitades, et “oota kuni ta jalad alla saab, siis alles elu läheb raskeks!” Kui ma praegu selle lause peale mõtlen, siis see tundub mulle küll täiesti arusaamatu. Laps on praegu juba palju iseseisvam, magab päeval lõunat, jääb õhtul kenasti magama – mis asi siin siis algusega võrreldes raskem on? Lisaks saab temaga rääkida kui inimesega, mängida, käia erinevates kohtades. Praegu on minu arust küll selline palju mõnusam ja aktiivsem aeg. Ma ei taha nüüd muidugi kõlada nii nagu ma oleks alguses täiesti ahastuses ja paanikas olnud 😀 Ei… Kui on selline raskem periood, siis sa oled selle sees, keskendud probleemide lahendamisele ning ei jõua seda raskust endale sisse lasta. Hoiad positiivset meelt ja üritad ikkagi oma väiksele parimat pakkuda, et tal hea olla oleks.  Miks ma üldse sellest lõigu kirjutan, on sellepärast, et ma üks päev avastasin ennast sellel teemal mõtisklemast.

Samuti mõtlesin ma selle peale, et kui palju ma ise muutunud olen. Varem kui mul oli perioode, kus ma istusin hommikust õhtuni kodus, oli mul ikkagi kogu aeg sees tunne nagu mul oleks kuhugi kiire. Ma mäletan seda tunnet veel üsna hästi ja see oli üsna vastik tunne. Nüüd kui on isiklikku aega vähem, siis ei ole nagu enam kuhugi kiiret. Võtan kõike palju rahulikumalt, kuid siiski mõnel päeval teen ma isegi rohkem ära kui tol ajal. Ma arvan, et ma olen muutunud konsentreeritumaks, fookus on muutunud selgemaks. Mõndasi asju võtan palju vabamalt.

Mõtiskluste juurest põhijutu juurde tagasi tulles – Viimaks hakkasin live-kava ka harjutama, sest Vana-Veskil on mul kava hoopiski 2*40 min ehk siis tavapärasega võrreldes päris pikk. Esitan ka mõned laulud, mida ma pole ikka juba väga ammu esitanud, seega saab põnev olema. Ilmselt esitan ka laulu #SÕ esimest korda. Ma pole taaskord mitu kuud esinemas käinud ja olen väga ärevil oma esinemise pärast. Loodan, et tuleb meeldejääv.

Eelmise aasta veebruari algusest kuni augustini käisin väga järjepidevalt põhimõtteliselt iga päev jalutamas. Siis sügise poole muutus asi veidi auklikumaks ning mida edasi seda vähem. Küll oli S. haige, siis polnud meil tükk aega käru kodus, siis ei pidanud ta lihtsalt kaua vankris vasut, siis olid jõulud ja palju muud tegemist ja nii see asi jäi. Olen enda üle uhke, et ikkagi end kokku võtsin ja olen nüüdseks juba aasta algusest saati põhimõtteliselt iga päev jalutamas jälle käinud. Ma küll uusaastalubadust endale teadlikult ei andnud, aga võib-olla oli see siis alateadlik 😛 Teeb ikka pea selgeks ja muidugi muus osas ka kasulik. See on üldse sellise trennituhina mulle sisse andnud. Ootan väga, et see gripihooaeg läbi saaks, et saaks beebide ja emade võimlemisse jälle minna. See on küll üks kord nädalas, ent parem siiski kui mitte midagi. Samuti on S. hakanud kärutamisi nii rahulikult võtma, et me võime rahumeeli mõni päev jalutada üle 1,5 h. Kavatsengi nüüd vaadata, et kui pikaks annaks seda jalutuskäiku venitada ning ehk käin siis ühel päeval naaberkülas poes 😀 Mitte, et seal mingi suur pood oleks, aga mul on alati sihipärased kõndimised rohkem motiveerivad kui lihtsalt suvaliselt ringi kõndida.

IMG_5399Muidu aga viimastel nädalatel tundsin, et olen veidi laine pealt maha loksunud. Nimelt olin ma viimase aasta jooksul oma vabadel hetkedel väga produktiivne. Tegelesin üldjoontes muusikaga, kas siis klaverdades, muusikat kirjutades, aga ka lugedes. Nüüd aga tundsin, et selline 24/7 kogu aeg millegi tegelemine hakkas ühel hetkel väsitama ning seetõttu olidki viimased nädalad veidi “laisemad”. Võtsin lihtsalt tassikese teed, uurisin elu, otsisin kerget meelelahutust, lihtsalt puhkasin. Ilmselt laadisin akusid. Üritasin aga endale ikkagi aru sanda, et ju see oli väike hädavajalik puhkus. Nüüd aga viimastel päevadel olen jälle vanas sõiduvees. Näiteks tegin vahepeal ka klavericovereid, mida saate näha eelmisest postitusest. Samuti võtsin endale uut lugemist. Sain läbi Alexandre Dumas “Krahv Monte Cristo”, mis mulle väga meeldis, kuigi oli veidike kurb ka. Järgmiseks võtsin endale veel klassikuid lugemiseks: Mark Twain’i “Prints ja kerjus” ning järjekorras on ka “Kolm musketäri”, mis on küll võrdlemisi paks, aga kuna see on üks nendest raamatutest, mida sa võiks olla elu jooksul lugenud, siis selle ka ette endale võtsin. Kuna Monte Cristo raamat mulle ka meeldis, siis loodan sellelt raamatult ka lõbusat ja hoogsat minekut, kuna tegu on sama autoriga.

Üks huvitav leid ka siia postituse lõppu. Tellisin juba ligi kaks kuud tagasi endale sellise asja nagu “Tasty, the Cookbook” (Vaata nende kodulehte SIIT! ) Kuna ma olen nende Instagram’ist ikka videote saatel kokanud (neil on väga head videod, mille saatel saab kokata) ja märkasin, et nad sellise kokaraamatu tegid, siis otsustasin ka selle omale tellida. Selle raamatu teeb huvitavaks see, et enne tellimist läbid sa väikese küsitluse, kus saad panna kirja oma maitse-eelistused ning selle põhjal komplekteeritakse sulle täiesti isiklik kokaraamat. Tegu on ka väga hea kingiideega, kuna raamatu esimesele lehele saad lasta trükkida väikese kirja/õnnitluse/mis iganes (soovi korral). Kavatsen selle igatahes nüüd ette võtta ja järjest retsepte tegema hakata. Ainukesed miinused selle raamatu puhul on, et mis seal salata, videotest on palju parem jälgida, kuidas mingit asja tehakse, raamatus ei pruugi kõik koheselt nii arusaadav olla, mis toob meid ka teise punktini – raamat on inglise keelne, seega mõningad terminid tuleb enda jaoks ümber tõlkida. Muidu aga saad raamatut tellida ka kahes erinevas formaadis – kas tavaliselt köidetuna või siis lehed selle spiraali külge panduna. Kuna tavalise köite puhul kipuvad lehed omal tahtel liikuma ning tavaliselt peaks mingi raskuse raamatu peale panema, et see õiget kohta kinni hoiaks, siis mina tellisin spiraalköites raamatu, kuna nii püsib õige koht kenasti lahti. See on veidi kallim variant, aga mitte väga oluliselt kallim. Kõigile kokandushuvilistele võib see igatahes huvi pakkuda!

Minu nädal on tulemas põnev, loodetavasti ka teil ja tulge siis laupäeval ka Vana-Veskile. Minu selle aasta kõige esimene esinemine, olen väga-väga elevil!

vanaveski_tantsuoo_renatehttps://www.facebook.com/events/1334112103280719/

Ja järgmisel nädalal ootan teid alljärgnevale üritusele. Nii esinemine Vana-Veskil kui ka Sõbra Pesas on mulle täiesti uued kohad.

https://www.facebook.com/events/368986073471575/

IMG_0590

Heia-heia

IMG_4365S. sai 11-kuu vanuseks! Viimane minisünna… Ma nii selgelt mäletan, et esimestel kuudel kui teiste lapsi nägin, kes juba aastased, siis tundus endale see aeg nii kauge tulevik, aga eriti viimased kuud on kuidagi nii kähku läinud. Eks kuni sügiseni oligi praegusega võrreldes veidike vähem ka muud tegemist (koduvälist), kuigi ka siis läks aeg kiirelt. Praegu aga tunnen, et olen justkui tagasi muusika lainel ning olen sellega rohkem tegelenud kui muul ajal sel aastal. Samuti on S.-il juba “peaaegu” jalad all ning talle pakuvad aina enam huvi igasugused mängud, nii et sellised kodus olemise hetked on ka mitmekülgsemaks läinud – temaga saab juba mängida.

Kui ma veel S.-i ootasin, siis kirjutasin ja tegelesin ma muusikaga võrreldes muu ajaga üsna vähe. Üldse oli kuidagi naljakas see, et paljud asjad, mis mulle omased olid, mulle tol hetkel väga ei meeldinud. Ma isegi ei kuulanud väga muusikat, ei mänginud väga klaverit, ei kirjutanud väga ning näiteks ka ei tahtnud üldse toituda tervislikult. Tol ajal olid mul vahepeal isegi mõtted, et kui ma loominguga enda sees ei tegele, siis lähen äkki rooste ja kuidas ma pärast küll uuesti rajale saan. Tundub aga, et sain, sest ise vähemalt olen praeguse tegevusega rahul.

Üks päev mõtlesin, et mida ma küll enne last üldse tegin??? Esimese emotsiooni najalt tunduvad praegused päevad nii sisukad ja tihedad, et varem nagu ei olekski midagi teinud. Samas kui järgi hakkan mõtlema, siis saan aru küll, et tegelikult on mul ju kogu aeg tegemist olnud. Peale keskkooli lõpetamist oli ka esinemisi rohkem ning muid muusikaga seotud tegemisi. Samuti läksin ju ka kohe ülikooli, mille lõpetasin alles selle aasta juunikuus. Nii et kõik on nagu läinud sujuvalt. Kui üks mingi suurem peatükk mu elus on saanud läbi, on kohe universum loonud mulle uue peatüki. Praegune peatükk ongi siis seotud juba esimese lapsega ja tunnen seda väikest pätakat vaadates end nii õnneliku ja õnnistatuna.

Samuti kuigi tihti on päeva lõpuks peal suur väsimus, siis see rõõm, mida väike laps suudab lapsevanemale pakkuda ning samuti lapse poolsed õpetused vanemale (nii mentaalses kui vaimses mõttes kasvamised) korvavad kõik selle ära. Põnev on jälgida lapse arenemist. Alles ei osanud ta ju midagi ja nüüd oskab juba nii palju.

Aga aitab praeguseks mõtisklemisest. Räägin ka veidi oma tegemistest:

Vahepeal käisin taaskord stuudios. Laulsin sisse uue laulu, nimeks #JP. Seekord läks salvestamine kuidagi eriti kiirelt. Selle loo kirjutasin aga juba kaks aastat tagasi. Ilmselt on siis nüüd lõpuks õige aeg see välja anda. Laul on pühade meeleolune, seega lõpuks oleme ära otsustanud, mis saab minu järgmiseks singliks – just nimelt see sama #JP. Loodan selle loo juba hiljemalt paari nädala jooksul välja anda ning lauluga koos õnnestub teil näha ka esimesi pilte, mille on teinud Fotoraat ja millega väga-väga rahule jäin. Seega, ei ole enam kaua oodata, uus laul on peagi teie ees, juhhuuu! Samas aga on päris palju veel teha, loodetavasti kõik sujub kenasti.

Selle loo raames sai teha koostööd ühe taustalauljaga, kellega ma pole varem koostööd teinud. Kui täpne olla, siis üldiselt laulan ju back’id ise sisse, selle tüdruku puhul aga mulle väga ta tämber meeldis ja tahtsin teda kohe selle looga rakendada – eks varsti kuulete!

Vahepeal on nii tuulised ilmad olnud ja sellega seoses on meil korduvalt elekter ära kadunud. Pean tunnistama, et omamoodi mulle sellised hetked isegi meeldivad (kui neid liiga tihti esinema ei hakka 😀 ). Tekib kuidagi selline ürgsuse ja hubasuse tunne. Ei teagi miks… Terve maja saab küünaldega ära täidetud ja nautida igasugust tehnika vaba elu.

IMG_4479 IMG_4492Möödunud nädalasse jääb veel sugulase sünnipäev, Lõuna-Eestis ringi sõitmine/puhkamine, väike istumine naiste seltsis, raamatute lugemine, uute klavericoverite tegemine (vaata eelmist postitust) ning mitmed muud asjaajamised. Kes mu Facebook’i lehte jälgib, siis teab, et eelmise nädala pühapäeval alustasin ma advendimängudega ning selle nädala lõpus on tulemas ka uus mäng. Seega hoidke silmad lahti, kui soovite osaleda!

Samuti kui sa pole veel hääletanud, aga arvad, et “Tsunami” võiks jõuda Aastahiti edetabelisse, siis olen Sulle väga tänulik, kui saad oma hääle anda SIIN!

“Tsunamil” täitus 300 000 vaatamist! Kuula lugu SIIT!

Õnnelik

Ma pole sellest siin blogis kunagi rääkinud ning pole sellest ka varasemalt oma sõbrannadele rääkinud, ainukesed inimesed kes on kursis sellega, mis mu elu paar aastat tagasi varjutas on mu elukaaslane ja veidi teab ka sellest mu ema. Ma ei hakka ka veel täna sellel pikemalt peatuma, kuna on veel palju asju, mis vaja enda jaoks selgeks mõelda ja ma tunnen, et kõik pole veel korralikult settinud. Jutt on siis sellest, et põhimõtteliselt keskkooli lõpust kuni raseduse alguseni olin ma alguses lihtsalt masenduses, siis depressioonis ja vahepeal lausa kuskil veel sügavamas augus. See kõik käis muidugi lainetena, oli paremaid, oli halvemaid päevi.

Miks ma täna aga sellest kirjutan, on sellepärast, et ma olen aeg-ajalt tundnud mingit uut moodi tunnet. Mingit ülimat rahulolu, õnne, rõõmu. Need ei ole olnud üksikud korrad, vaid need “tunded” on olnud juba pikemat aega ja tekkisid esimest korda eelmisel aastal. See “must periood” hakkas minu jaoks lõppema rasedusega ning viimase lõpu saigi ilmselt pisi S. sünniga. Ja nüüd kui ta juba meie igapäevaelus on, nagu ka tänagi, tunnen ma tohutult head tunnet. Tunnen, et elu on ilus ja pakub põnevaid väljakutseid nii “tööl” kui kodus.

Olgugi, et mõned aastad tagasi, kui ma rahuolematuks muutusin, oli mul näiteks tegemisi ja käimisi rohkem, siis ma ei olnud õnnelikum kui olen praegu. Praegu näiteks muusika osas tunnen, et liigun rohkem tasa ja targu, kõige suuremat kindlustunnet tunnen aga just oma pere suhtes ja ilmselt see ka laeb mind ja annab juurde elujõudu, et edasi liikuda.

Tahtsin lihtsalt oma rõõmu jagada ja ehk kui kellelegi see postitus ka midagi õpetada võiks, siis ma soovitaksin õppida hindama väikeseid asju ning vaadata ka üle oma väärtushinnangud elule. Minul võttis see küll hea-mitu-aastat aega ja kõnnin seda teed veel praegugi, aga tunnen end juba nii nii hästi!

Freedom_feature

Tänane mõttelend

Olen korduvalt oma blogi hakanud otsast peale läbi lugema, et meenutada, mida ma 2-6 aastat tagasi tegin, nii ka praegu. Alguse poole on ikka päris naljakas lugeda – laps, mis laps 😀 aga kindlasti viie aasta pärast loen ka oma tänaseid postitusi ja muigan omaette. Mul on selle üle vähemalt hea meel, et mu postitused on vähe põhjalikumaks muutunud, alguses olid mu sissekanded ikka väga tihti vaid paari lauselised.

Oh, olid ajad. Mu muusikutee oli ka siis no nii alguses, et kohe ikka oli. Nüüd aga puhuvad uued tuuled, elu on palju muutunud, arusaam inimestest ja maailmaasjadest, ka vaade muusikale on muutunud. Veidike kahju on, et seda positiivset naiivsust on minus palju ära kadunud, aga see kaduski siis ära, kui ma naiivselt arvasin, et kõik inimesed on ilusad ja head. Praegu on aga taas laps minu elus see, kes on suutnud mulle õpetada, et väikestest asjadest peab rõõmu tundma ja minu päevad algavad naerusuil. Võrreldes pooleteise kuni kolme aasta taguse ajaga, mil olin oma elus jõudnud mingisse musta punkti, olen täna täiesti teine inimene ja vaikselt taastun-arenen. Ehk kunagi räägin sellest lähemalt, hetkel aga, mil olen alles teel, ei hakka ma poolikut lugu kirja panema. Tunnen tõesti endas uut hingamist ja sädet!

Soovin teile ilusat päeva!

DSCF2939

Meenutus Taebla esinemise proovist 18.06

Tänane mõttelend

Eile oli see saatuslik päev, kui toimus lõputööde ära esitamine. Mõnes mõttes on hinges kergendus, mõnes mõttes aga paanika. Peaaegu kuu aega peame nüüd ennast praadima ja tulemusi ootama. Samas üritangi end mõtetes maha rahustada, et isegi kui ma tegin kehvasti, siis nagunii ju midagi enam muuta ei saa, töö on esitatud ja läks nii nagu läks. Nii et ega põhimõtteliselt veel ei tea, kas lõpetan või mitte. Pühapäeva õhtul oli vaja ka lõputöö teema ära deklareerida. Minul jäi selleks: “Raplamaa ettevõtete ellujäämine ja kasvuga seonduv keskkond Järvakandi valla näitel”. Siiski tuli pühapäeval veel mulle väike miniüllatus, kui avastasin, et minu juhendajat ei oldud ÕIS’s ära kinnitatud. Juba käisid peast läbi stsenaariumid, et nüüd sellepärast ma ei saa raudselt oma lõputööd ka ära esitatud, kuna oleksin pidanud ju ammu ise veenduma, et kas saan deklareerida või mitte. Õnneks siiski see olukord lahenes lihtsalt. Kuna lihtsalt nii mõnigi ebameeldiv seik on varasemast kooliga meelde jäänud, siis olin juba valmis kõige hullemaks. Ah, eks läheb nagu läheb. Lohutan end sellega, et võib-olla ju juhendaja ka oma digiallkirja ei paneks tööle alla, mis on täiesti lootusetu, aga samas tean ise ka, et mul akadeemilisi allikaid ei tulnud piisavalt kokku ja võib-olla pole ka järelduste osa just kõige parem. Aga vahet pole, ma võin siin oletada kuu aega järjest, aga nagunii ma tegelikult ju kindlalt ei tea. Nii et selle tänase postitusega luban iseendale, et ma lõpetan nüüd sellest asjast kuuks ajaks mõtlemise ja elan rahulikult edasi.

Ilmad on aga niiiii mõnusad. Olen juba viimane nädal aega iga päev päevitanud. Beeps on kõrval ja võtab varju, mina päikest. Neljapäevast pidi aga veidikeseks ilmad kehvemaks minema, nii et katsun tõesti hetkel võtta kõik mis võtta annab.

Tahtsin aga veidi muljetada ka sel teemal, et kui palju võib üks väike inimene sinu elu muuta. Ma ei pea siin silmas üldist elukorraldust, vaid pigem seda, mida ta sinuga vaimselt võib teha. Isegi kui öö on mõnikord raske või eelmisel õhtul lähed veidi kurvema emotsiooniga magama, siis hommikul kui ärkad ja kuuled, et beebi juba sahmendab ja ootab, et keegi tema juurde tuleks, lähed tema juurde ja ta sekundi pealt lõpetab sahmimise ja vaatab sulle nii siiralt silma ja naeratab oma hambutut naeratust, siis sellega on ikka väga tugev alus sinu päevale pandud. Hea tuju laeb ennast kohe saja protsendini ning sa vaatad seda pisikest inimest ja ei suuda ära imestada, et kuidas üldse varem enne tema sündi elatud sai. Üldse on ta viimase nädalaga selliseks rõõmupalliks muutunud, et kogu aeg ainult suu kõrvuni.

Vot ja sellega täna ka lõpetan. Minge õue, nautige. Meie oleme nüüd veidi saanud aias mütata – suveks ja sügiseks ootame mõnusaid aiasaaduseid. Hommikupoole tegin võileivatorti, õhtul hakkame Eurovisiooni saatel pugima. Peagi hakkan ka oma uut raamatut edasi uudistama, siiamaani tundub aga täis olevat huvitavaid ideid. Nii palavate ilmadega ei taha väga sooja toitu süüa.

IMG_1405

Tagasivaade aastale 2015

Taas üks aasta on läbi saanud. Teen täna väikese ülevaate olulisematest sündmustest, mis 2015. aastal minu elus toimusid. Alustades muusikast:

Andsin välja viis laulu: Dilemma“, „Ola Ola“, „Egoist“, „Katkised Inimesed“ ja „Kust Leida Sind Võin“, (klikka nimedele) sealhulgas kaks neist koos muusikavideotega ehk siis „Dilemma“ ja „Egoist“. Mõlemad videod said kajastust ka „Eesti top7“ saates, esimese puhul käisin ka kohapeal intervjuul.

renate dilemma itunes cover jpgRenate-OlaOla-coverIMG_0290Laulu “Egoist” muusikavideo filmimine

renate katkised inimesed ruut1200x1200 jpgyt-thumb„Dilemma“ muusikavideot sai filmitud juba 2014 aasta sügisel, „Egoist“ videot 2015. aasta maikuus. Kõik tol aastal ilmunud laulud toetavad mu albumit, mis ilmus 2015. aasta juunikuus – „Teekond Hingeni“ ehk siis muusikalises plaanis oli kindlasti sel aastal väga oluline punkt just selle sama albumi välja andmine. Esimesed lood albumile sai salvestatud juba 2013. aastal, kuid aktiivsem protsess albumi kallal oli umbes aasta enne selle välja andmist.

BLogiLaul “Katkised Inimesed” jõudis ka Raadio2 Aastahitt 2015 edetabelisse, kohale 30!

IMG_17482015. aastal ma väga palju ei esinenud – sai teadlikult võetud rahulikumalt ning alates sügisest ka paus ning tagasi lavalaudadel loodan olla ühel hetkel sel aastal. Millal täpsemalt, seda veel öelda ei oska. Siiski jäid kõik esinemised mulle väga meelde ning mõneski kohas sai käidud juba päris mitmendat korda. Eelmise aasta viimane esinemine oli 28. augustil Tõrvandis, mis oli üldse üks minu ekstreemsemaid esinemisi, sest tol päeval oli mul tervisega korralikud probleemid ning see, kas ma lavale jõuan polnud alguses üldse kindel. Esimest korda oli hetk, kus arvasime, et võib-olla pean esinemise ära jätma ning seda vaid loetud tunnid enne lavale minekut. Siiski jõudsin lavale ning nii hea oli lavalt näha neid rõõmsaid nägusid, kes olid kuulama tulnud. Üldse olen ma kõikidele tohutult tänulik, kes sel aastal minu mõnele esinemisele sattusid ja mind kuulama tulid. Aitäh Teile!

10683830_807196909362134_2036264526_n 10979718_706222109488940_1369890486_n IMG_0572 Mändjala jaanituli pildikeOma esinemistesse hakkasin kaasama Explosion tantsutrupi tantsutüdrukuid, kellega sai koos käidud lisaks esinemistele ka ETV Terevisioon saates (vaata intervjuud SIIT), kus nad tantsisid taustaks loole “Ola Ola” ja samas saates esitasin ka laulu “Dilemma”. Lisaks tavaesinemistele käisin külas ELU24 live’il.

Tegin ka klaverivideoid, millest nii mõnigi sai kajastust meedias ning ühte klaverivideot kasutati ka ühes TV3 saates taustaks. (LINK1) (LINK2)

Lisaks ilmus ka minu esimene telereklaam, mida sai küll filmitud 2014. aasta sügisel, ent mis „jooksma“ hakkas 2015. aastal – Jazz pesulate reklaam.

Sel aastal sai käidud kolmel fotoshoot’il – kahel SeeSee stuudios ning ühel andeka fotograafi Martin Lättiga.

3 1variant IMG_1160Muudest asjadest: Minu blogi sai uue väljanägemise ja uue kodulehe, alustasin blogi raames koostööd SheIn’iga. Lisaks algas minu viimane nominaalõppeaja aasta Tallinna Ülikoolis haldus- ja ärikorraldus erialal. Selle raames käisin sügisel praktikal Lääne-Viru Maavalitsuses, mis oli mulle väga põnev kogemus. Aastale pani ilusa punkti meie pisitütre Sandra sünd 🙂

tlu Untitled 1

Jõuluootus

jõulupic1Täna hommikul oli kuidagi nii mõnus ärgata ja näha, et rõdu äär on kõik lume all. Muidugi varasemad aastad on näidanud, et võib-olla homseks on see lumi juba kadunud, aga loodame siiski, et nii ei ole. Mulle ei meeldi üldiselt väga pikk talv – kui jõulud möödas on, siis võiks juba soojaks hakata minema, aga enne jõule ootan küll lund väga, sest see tekitab kohe sellise mõnusa jõulumeeleolu. Samuti ega see sügisene liga-läga just ilus ja mõnus ei ole. Parem las olla lumi maas.

Kes mu blogi kauem on lugenud, see kindlasti teab, et jõulud on minu jaoks nii oluline aeg. Lapsena on ju ikka “põhivärk” see, et kingid-kingid, aga siis tiinekana läks mul vahepeal see jõuluvaimustus üle ja nüüd umbes viimased kolm aastat on jõulud minu jaoks saanud uue tähenduse ja ma tõesti hakkan jõule enam-vähem kohe peale jaanipäeva ootama.

Lähemad sugulased tulevad kokku, istutakse lauda, räägitakse mõnusat juttu, nurgas on kaunis kuusk ja toas kuuselõhn, meeleolu on mõnus ja hea, rõõmu on rohkem kui tuppa ära mahub. Ning kui veel väljas on paks valge lumi ja pimedas helendavad jõulukaunistused, siis see tekitab lihtsalt nii võlumaa tunde, et ei suuda ära imestadagi, et kas see kõik ongi päriselt. Ja ei saa ka mainimata jätta vanaema tehtud parti/hane ja hapukapsast, oeh oeh oeh!

Kahjuks aga see jõuluaeg läheb iga aasta nii kähku, sellepärast ma tahangi olla sel ajal nii hetkes kui võimalik ja nautida seda täielikult. Igatahes ju ainult kuu on jäänud selle kauni ajani, loodetavasti ei lähe see väga venivalt.

jõulupic2 jõulupic3 jõulupic4

Miks nii kuri?

Oeh Te ei kujuta ette ka kui palju olen ma kokku puutunud kadedate/kibestunud, lausa õelate inimestega. Seda tuli ette ka enne seda, kui ma oma muusikuteega alustasin, aga kui oma esimesed laulud avaldasin, siis esimestel aastatel tegi kogu see õelus väga haiget, aga eks sellist keelepeksu ja sõimu tuli mingil hetkel nii palju, et kasvas ka mu nahk paksemaks + lõpetasin ise negatiivse tagasiside järele nuhkimise ära (nt. netikommentaaride lugemise). Aga eks kui laulmisega tegeled, siis ei pääse sellest vist kunagi, sest ikka kirjutatakse otse postkasti teinekord midagi “toredat” 😀 või Facebookis otse mu postituste alla – neid ei saa ma ju mitte tähele panna. Ütlen aga ausalt, et ega need halvad asjad enam haiget ei tee ja ma ei tee sellest välja. Teine lugu on muidugi konstruktiivse tagasisidega, mis võib teinekord olla üsna järsk, aga oma tõde on välja öeldul ikkagi sees – tuleb seda siis osata filtreerida. Siiski tundub, et olen ära unustanud, kui õelad ikka inimesed olla võivad.

Ma ei kirjuta tänast postitust aga hoopiski mitte enda pärast. Ma üldiselt ei loe Internetist konkreetselt teiste inimeste pihta käivaid netikommentaare. Kuna olen viimase aasta jooksul rohkem poliitikat hakanud jälgima, siis lihtsalt aeg-ajalt vaatan mingite artiklite kommentaariumitesse, kus tõesti teinekord osatakse ka midagi hästi ja õigesti öelda, mitte ei käida ainult lahmimas. Samas aga nüüd paar päeva tagasi (või äkki eile?) lugesin ühe Eesti noore sportlase kohta tehtud artiklit ning läksin kommentaariumisse mõttega, et lugeda, kuidas me kõik oleme uhked ja rõõmsad selle üle, et meil on andekat ja edukat pealekasvu, kes meie armsale kodumaale võistlustel ka häid kohti toob. Eksisin!

LOE EDASI…→