Vanad toolid uuteks & teeme smuutit!

Hiljuti sain enda kätte kaks sellist, no ma pakun 17 aastat vana tooli, mis muidu oleksid ilmselt oma elupäevad lõpetanud, kui Renate poleks neid päästma tõtanud. Kohe kui ma neid toole nägin, siis teadsin, et nendest saaks väga ilusad istumised kuhugi aianurka. Ma olin tegelikult juba mõnda aega mõtelnud, et aeda oleks istumiskohti juurde vaja ning hoidsin silmad lahti, et kui miskit head silma satub, et siis kasutan võimalust. Võimalus aga sadas mulle täitsa sülle.

Eks otsisin oma truu lihvimismasina jälle üles, millega muidu viimane kord söögitoa mööblit sai lihvitud, kuid nüüd sain sellega hoopiski õues toimetada. Tundsin ära kohe need mõnusad plussid – õues pole nii hullu kui see tolm igale poole laiali lendab ja ei pea “umbses ruumis” lihvimist tegema. Kuna ma tooli lahti, tükkideks ei ühendanud, siis andis seda lihvimist ikka teha. Eks mõni koht sai ka vähem ning sealt tegin lihtsalt käsitsi liivapaberiga nii palju kui jaksu oli. Toolidel oli muidu peal korralik kiht lakki, mis muidugi ajaga oli juba osaliselt ära kulunud, kuid paljudes kohtades veel üsna paksult peal. Minu eesmärk eelkõige oligi see lakikiht maha saada, sest muidu olid toolid üsna heas seisukorras.

Kõikide selliste “renoveerimistööde” puhul on minu jaoks need ettevalmistavad tegevused olnudki kõige tüütumad ja tihti ka kõige rohkem aega võtvad. Kui toolid lihvitud said, siis algas juba mõnus zen-tegevus – värvimine! Ehk et mõlemale toolile panin kaks kihti rootsipunast peale ja läks minna. Tulemus tuli selline:

Olen ise päris rahul – asi mida ma endale just liialt tihti ei ütle. Aga eriti hea meel on selle üle, et ikkagi üsna väikese kuluga sai aeda mõnusa nurgakese juurde. Ei pidanudki uut mööblit ostma 🙂

Ja tänane postitus jääbki rohkem selliseks “isetegemise-postituseks”. Siia lõppu jagan retsepti, kuidas teha maitsvat-värskendavat smuutit, kus põhielemendiks on pett!

Pildil kenasti kõik koostisosad ja kogused kirjas. Pane kõik blendrisse ja purusta!

Jäätis oli igatahes meie pere laste seas tõeline hitt. Teeme kindlasti veel!

Elu isolatsioonis

No terekest! Peaaegu kuu on möödunud ja praegu varahommikul võtsin end lõpuks kätte, et teha ka üks postitus vahepeal, sest päevasel ajal ma üldiselt arvutis üldse ei ole, kui midagi vaja saan selle tehtud telefonis. Päevad lähevad lennates, sest kevad on saabunud meie õuele, mis tähendab seda, et suurema osa päevast veedame me õues ja lihtsalt nii mõnus on. Tunnen ära taas selle tunde kuidas ma iga-aastaselt ootan kevadet ja kui see siis tuleb, siis on mõnus õhin hinges.

Igatahes. Riigis kestab endiselt enese-isolatsioon (kasutame pigem seda lonkavat sõna, kui sõna karantiin, sest haiged me ju pole) ning tegevusi tuleb leida kodus. Hea on asja juures siiski see, et see toimub praegu kevadel, sest hetkel oleks tegelikult nagunii õues nii palju toimetada ning olen erinevate inimestega suhelnud ning ka nemad on minuga nõus olnud, et tegelikult ega suurema osa päevast enam ei mõtlegi selle peale, et mingid piirangud on peale pannud, sest nii palju toimetamist on. Siiski on hetkel see minu jaoks see koht, kus tuleb lihtsat kõige täie eest olla tänulik ja mõistan täiesti neid inimesi, kellel ei ole oma aialappi ja kes peavadki enamuse päevast toas olema. Ma saan täiesti aru, miks mõndade inimeste jaoks see aeg on tüütuks muutunud. Ja ega ma ei saa nüüd enda vaatevinklist ka nii roosiline olla. Üks päev alles mõtlesin selle peale, et kui iseenesest mõistetav oli varem see, et “ahaa, vahukoor on puudu, lähen käin kiiresti külapoes” või ka see, et lubad endal vahest käia restoranis või mõtled, et homme võiks sõbrannale külla minna – kõik need asjad on meie jaoks olnud nii loomulikud ja “tavalised”, aga praegu on selline tunne küll, et need on alati olnud suured privileegid ja ilmselt mitte kunagi enam ei hakka ma neid asju võtma kui “iseenesest mõistetavaid toiminguid”. Saab kunagi lastelastele rääkida sellest ajast 😀 Samuti on palju neid inimesi, kellel paraku kodus olemisega ju sissetulekud pole säilinud ja sellest on muidugi väga kahju, aga minu jaoks on need inimesed eriti tublid, sest nad on siiski teinud selle raske otsuse ja otsustanud hoolida endast ja lähedastest ning olla hetkel kodus. Ka minul endal on praegusel perioodil kahjuks päris mitu esinemist ära jäänud, aga mis seal ikka.

Loodame siiski, et peame selle ülejäänud aja ka veel vastu. Kui oleme ise tublid, siis saab ka see isolatsiooni aeg kiiremini läbi ja saame kiiremini naasta oma igapäeva toimetuste juurde, kuigi isegi ka siis peaks veel mitu kuud minu hinnangul olema hoolas ja käsi tavapärasemast rohkem pesema ja kõik muud sellised asjad.

Mis ma siis aga teinud olen? Näiteks palju erinevaid retsepte katsetanud. Reeglina magusaid, aga minu jaoks üks suurim avastus (ja üks lihtsamaid) oli teha ise šašlõki-marinaadi. Väga-väga hea tuli! Samuti tuli mul kringel esimest korda välja nii, et ta ei olnud mingi kuiv sai, vaid oli täitsa hea süüa (kuigi arenguruumi on veel edaspidigi).

Kui aiast varem juttu tuli, siis tulles veel tagasi – on olnud palju riisumist ning nüüd paar päeva olen toimetanud oma “projekt-vaarikapeenar” kallal. See on mul veel pooleli ja natukene läheb aega, et saaksin täiesti lõpp-pildi ette, aga olen lõiganud ära vanad kuivanud varred, katnud peenra estmulch-ist pärit multšiga ning konnanud aias ringi ja otsinud sobivaid kive, millega peenraääris teha. Multšimise avastasin eelmisel aastal, sest natukene hakkas tüütuks muutuma see, et iga aasta vaarikate vahel oli tohutu džungel, mis ulatus rinnuni ning raske oli sealt vahelt veel vaarikaid ka leida. Multšimine aitas selle vastu väga hästi ning sel aastal värskendasin peenra üle. Võib-olla ei paista see välja kui väga suur töö, aga tegelikult on. Olen seda juba mitu päeva teinud ning arvan, et teen paar päeva veel. Kahjuks mõned vaarikad on ka viltu/kannatada saanud, kuna koerad on seal vahel rändamas käinud. Sel aastal aga kavatsen ka mingeid muid taimi multšida.

Enne ja pärast pilt, aga “pärast” on veel tegelikult pooleli

Kes mind jälgib Facebook’is või Instagram’is siis teab, et olen kutsunud inimesi üles saatma endale millenniumi-vahetuse aegseid pilte. Olen väga-väga tänulik kõigile, kes on saatnud. Vabandan ette ära, et ma ei ole jõudnud kõigile vastata, aga teie pildid on jõudnud minuni ja neid on oodatust olnud rohkemgi, mis teeb muidugi meele väga heaks. Nagu nendes postitustes ka kirjutasin, siis kasutame neid pilte ühe minu järgmise laulu video tarbeks, aga kui sa loed sellest praegu alles esimest korda ja tahaksin ka oma pildid teele panna, siis veel jõuad. Saada pildid aastatest 1999-2001 meilile renate@tre.ee ning võidki end leida varsti minu muusikavideos!

Enne seda millenniumi-teemalist muusikavideot on tulemas aga välja ka üks teine laul ja seda loodetavasti juba õige pea. Hetkel valmib laulule üks veidi omamoodi sõnadevideo ning loodan tõesti, et juba varsti saan seda teiega jagada, sest viimane laul ilmus minult ju detsembrikuus.

Ja tuletan ühtlasi meelde ka, et minu uus album “Millennium” ilmus umbes kuu aega tagasi. Küll praegu ainult digimüügis, ent loodan, et varsti ka füüsiliselt. Hetkel saab seda kuulata näiteks nendest kohtadest:

Spotify: https://tinyurl.com/wkls7wz
iTUNES: https://tinyurl.com/w6qgrf4
Deezer: https://tinyurl.com/sradfxy

Soovitan aga siiski hoida silm peal minu Instagram’il, sest luban varsti teha ühe kihvti loosimise, kus ikkagi oma plaadi ka välja loosin. Nimelt mõned füüsilised plaadid me ikkagi tegime, aga tõesti vaid väikses koguses ja just eelkõige välja loosimiste tarbeks, seega on need praegu üsna rariteetsed 😀 Ühe sellise aga saab keegi omale varsti võita 🙂 Olge tublid ja peame vastu!