Hiljuti sain enda kätte kaks sellist, no ma pakun 17 aastat vana tooli, mis muidu oleksid ilmselt oma elupäevad lõpetanud, kui Renate poleks neid päästma tõtanud. Kohe kui ma neid toole nägin, siis teadsin, et nendest saaks väga ilusad istumised kuhugi aianurka. Ma olin tegelikult juba mõnda aega mõtelnud, et aeda oleks istumiskohti juurde vaja ning hoidsin silmad lahti, et kui miskit head silma satub, et siis kasutan võimalust. Võimalus aga sadas mulle täitsa sülle.
Eks otsisin oma truu lihvimismasina jälle üles, millega muidu viimane kord söögitoa mööblit sai lihvitud, kuid nüüd sain sellega hoopiski õues toimetada. Tundsin ära kohe need mõnusad plussid – õues pole nii hullu kui see tolm igale poole laiali lendab ja ei pea “umbses ruumis” lihvimist tegema. Kuna ma tooli lahti, tükkideks ei ühendanud, siis andis seda lihvimist ikka teha. Eks mõni koht sai ka vähem ning sealt tegin lihtsalt käsitsi liivapaberiga nii palju kui jaksu oli. Toolidel oli muidu peal korralik kiht lakki, mis muidugi ajaga oli juba osaliselt ära kulunud, kuid paljudes kohtades veel üsna paksult peal. Minu eesmärk eelkõige oligi see lakikiht maha saada, sest muidu olid toolid üsna heas seisukorras.
Kõikide selliste “renoveerimistööde” puhul on minu jaoks need ettevalmistavad tegevused olnudki kõige tüütumad ja tihti ka kõige rohkem aega võtvad. Kui toolid lihvitud said, siis algas juba mõnus zen-tegevus – värvimine! Ehk et mõlemale toolile panin kaks kihti rootsipunast peale ja läks minna. Tulemus tuli selline:
Olen ise päris rahul – asi mida ma endale just liialt tihti ei ütle. Aga eriti hea meel on selle üle, et ikkagi üsna väikese kuluga sai aeda mõnusa nurgakese juurde. Ei pidanudki uut mööblit ostma 🙂
Ja tänane postitus jääbki rohkem selliseks “isetegemise-postituseks”. Siia lõppu jagan retsepti, kuidas teha maitsvat-värskendavat smuutit, kus põhielemendiks on pett!
Pildil kenasti kõik koostisosad ja kogused kirjas. Pane kõik blendrisse ja purusta!
Jäätis oli igatahes meie pere laste seas tõeline hitt. Teeme kindlasti veel!
