TLÜ lõpetamine

by RENATE // 16. juuni 2016 // 6 Comments

Mul oli üle pika aja olukord, kus ma oleks tahtnud juba enne tulla postitama, aga ma lihtsalt ajaliselt ei jõudnud.

Selja taha jäänud nädal oli tihe ja põnev. Laupäevast esmaspäevani olin taas vanemate juures. Sinna oli ka mu sõbranna tulnud, nii et sai mõnusalt aega veeta. Teisipäeval käisin juuksuris, sest oli mõte lasta end lõpetamiseks ja esinemisteks ilusaks teha 😀 Kolmapäeval käisin kulme korda tegemas. Neljapäeval oli siis lõpetamine. Alguses polnud ma kindelgi, kas oma lõpetamisele üldse lähen, aga lõpuks sai ikkagi otsustatud, et kena oleks siiski need ülikooliaastad tseremooniaga ära saata. Beeps oli koos minu ema ja Siimuga ning pidas väga hästi vastu. Ei teinud piuksupoegagi ja oli üldse väga rõõmus. Eks ta sai aru, et ema on nüüd kõrgharidusega, paneb ju rõõmustama küll 😀 Peale seda läksime vanemate juurde ka tähistama. Külla tulid ka vanavanemad, nii et siis väikene istumine. Homme hommikul sõidame koju tagasi.

Nüüd saan ikka vaikselt juba aru, et ülikool ongi läbi ja mulle kuulub sotsiaalteaduse bakalaureuse kraad. Need kolm pikka aastat. Olen lõppkokkuvõttes enda üle uhke, kuna ega see lõputöö kirjutamine väikese lapse kõrvalt lihtne ei olnud. Siiski sain sellega hakkama ja nii hea on olla! Sellegi poolest õpitud erialal ma praegu tööle ei kavatse asuda. Hetkel on minu põhitöö olla kodune ning teisel kohal peagi algavad esinemised. Nii kaua kui võimalik soovin muusikaga end elatada, seega ka peale lapsehoolduspuhkust pole plaanis kuhugi tööle minna. Või kui täpne olla, siis need esinemised ole ju ka töö eest, aga ju mulle omalegi on harjumatu, et suurt kirge ja hobi võib tööks nimetada, kuigi tõele au andes selle taha, et lavale minna jääb palju tööd stuudios, klaveri taga, laulutundides jne. Ehk siis see pikk jutt kokku võtta – omandatud eriala on mulle justkui back-up plaan, kui selgub, et oleks vaja nö. traditsioonilises mõistes tööle asuda. Äri poole pealt õpitud teadmisi saan aga kindlasti ka muusikas edaspidi rakendada.

Ei saa öelda, et need kolm aastat minu jaoks lihtsad oleks olnud. Äsja keskkoolist tulnuna oli mitu korda tunne, et kas see on ikka minu jaoks ja kui ümberringi on õppimas nt. riigiametnikud ja muud targad inimesed, siis ma tundsin end ikka väga tihti kui võõrkeha 😀 Pusisin aga rasketest hetkedest läbi ning hakkasin ka rohkem asjadest aru saama ning sain oma silmaringi oluliselt laiendatud.

Millal sa magistrisse siis lähed? Seda küsitakse mult nii palju ja minu jaoks on see samasugune küsimus nagu küsida sünnituslaual, et millal teine siis tulemas… Magistrisse ei ole mul plaani minna. Võib-olla mõtlen mõne aasta pärast ümber, aga hetkel kindel ei! 15 aastat järjest olen koolis käinud, kogu aeg peal mingi pinge, tamp – ma tahan nüüd lihtsalt olla! Küll aga on mulle silma hakanud mõned kursused, kuid neid ma ka kindlasti põhjalikumalt enne uut aastat uurima ei hakka. Praegu mil laps on alla aastane tahan ma lihtsalt kodus olla ja vaikselt muusikaga tegeleda 🙂

Lõpetuseks muud juttu ka: “Lost” (“Teadmata kadunud”) sai läbi ja ma olen nii pettunud selles lahenduses 🙁 Samas nagu ei oskagi liigitada seda lõppu ei kurva ega rõõmsa alla ning päris mitu küsimust jäi õhku ka veel. Kõige rohkem painab miks neid lennukirususid seal lõpus näitas? Kes ütleb?? Ah? 😀

Tere juuni! + SheIn 13

by RENATE // 9. juuni 2016 // 4 Comments

Nii kiiresti sa saabusidki. Vean kihla, et üks nips ja see suvi on ka varsti nii kiiresti läbi, et ei saa arugi. Aga mis me ikka siin juba nii nukraks läheme.

Nagu eelmine kord mainisin, siis oli mul tollele postitusele järgneval kahel nädalal suht plaanitu olukord, mis ei ole ju iseenesest üldse halb. Plaanid aga tegid ennast ise, nagu ikka, ja kokkuvõttes oli ikkagi tegemist küll. Esiteks läks eelmise nädala algus nii kiiresti, et ei saanud arugi. Olid vahelduseks sellised ainult kodus olemise päevad, aga need on just nii mõnusad, et kui oled pidevalt käinud ja teinud, siis tahadki vahepeal lihtsalt kodus olla ja teha sellise tavarutiiniga päeva. Neljapäeval tuli aga mulle külla sõbranna, keda ma polnud juba üle poole aasta näinud. Oli nii-nii hea sind näha ja loodetavasti tuleb meil neid päevi nüüd tihedamini! Tegime grilli&chilli, meenutasime vanu aegu 😀 Reedest pühapäevani olin vanematel külas ja see aeg läks ka nii kiiresti.

Selle nädala alguses sain lõpuks teada, et minu lõputöö on kaitstud! Te ei kujuta ette ka kui õnnes ma olen, aga pean tõdema, et ega hästi veel aru ei saa, et ülikool ongi läbi. Ilmselt jõuab see alles siis kohale, kui lõpetamisele minna ning kõik need kolm aastat pidulikult ära saadetakse. Ilmselt siis tulevad ka suuremad emotsioonid.

Üks mitmest raamatust mille lõpuks läbi sain.

Nende nädalate jooksul katsusin lisaks tavategemistele veel ka lugeda, veidi päevitada kuniks seda suveilma oli ning harjutasin ka oma live-kava, täpsemalt Taebla esinemise jaoks tehtud kava, sest tavaliselt ma nii pikkade kavadega üles ei astu. Sõnad on nüüd juba veidi paremini meeles. Mult on varem ka küsitud, et “sul on nii palju laule, kuidas sul kõik sõnad meeles on”. See on alati minu jaoks selline tühiasi olnud, sest kui sa laulu kodus kirjutad, siis jääb see mul üldiselt juba koduseinte vahel pähe. Siis aga lähed sa seda veel stuudiosse lindistama, pärast kuulad erinevaid stuudiodemosid laulust veel miljon korda, nii et lõpuks on laul tagurpidi ka juba peas. Kui esinema lähed, siis ei pea sõnade peale mõtlema, need tulevad nii iseenesest. Kuna ma aga nüüd olin tükk aega lavalt maas ja kavas on päris mitu laulu, mida ma kas pole tükk aega esitanud või pole varem üldse esitanud, siis pidin korralikku õppimistööd tegema, kuigi mis seal salata, sõnad jäid pähe peale korduvaid läbi laulmisi. Mingit eraldi rituaali mul selle jaoks ei ole.

Ja seekord samuti lõpetan oma postituse SheIn’ist saabunud uue paki tutvustamisega. Seekord langes saagiks õhuline suve pluus, millega väga rahul olen. Kui on just sellised veidi jahedamad ilmad, siis on see pluus küll väga hea valik. Lisaks on ta kena välimusega ja korralikust materjalist. Vaata lähemalt SIIT!

Tänane mõttelend

by RENATE // 10. mai 2016 // 2 Comments

Eile oli see saatuslik päev, kui toimus lõputööde ära esitamine. Mõnes mõttes on hinges kergendus, mõnes mõttes aga paanika. Peaaegu kuu aega peame nüüd ennast praadima ja tulemusi ootama. Samas üritangi end mõtetes maha rahustada, et isegi kui ma tegin kehvasti, siis nagunii ju midagi enam muuta ei saa, töö on esitatud ja läks nii nagu läks. Nii et ega põhimõtteliselt veel ei tea, kas lõpetan või mitte. Pühapäeva õhtul oli vaja ka lõputöö teema ära deklareerida. Minul jäi selleks: “Raplamaa ettevõtete ellujäämine ja kasvuga seonduv keskkond Järvakandi valla näitel”. Siiski tuli pühapäeval veel mulle väike miniüllatus, kui avastasin, et minu juhendajat ei oldud ÕIS’s ära kinnitatud. Juba käisid peast läbi stsenaariumid, et nüüd sellepärast ma ei saa raudselt oma lõputööd ka ära esitatud, kuna oleksin pidanud ju ammu ise veenduma, et kas saan deklareerida või mitte. Õnneks siiski see olukord lahenes lihtsalt. Kuna lihtsalt nii mõnigi ebameeldiv seik on varasemast kooliga meelde jäänud, siis olin juba valmis kõige hullemaks. Ah, eks läheb nagu läheb. Lohutan end sellega, et võib-olla ju juhendaja ka oma digiallkirja ei paneks tööle alla, mis on täiesti lootusetu, aga samas tean ise ka, et mul akadeemilisi allikaid ei tulnud piisavalt kokku ja võib-olla pole ka järelduste osa just kõige parem. Aga vahet pole, ma võin siin oletada kuu aega järjest, aga nagunii ma tegelikult ju kindlalt ei tea. Nii et selle tänase postitusega luban iseendale, et ma lõpetan nüüd sellest asjast kuuks ajaks mõtlemise ja elan rahulikult edasi.

Ilmad on aga niiiii mõnusad. Olen juba viimane nädal aega iga päev päevitanud. Beeps on kõrval ja võtab varju, mina päikest. Neljapäevast pidi aga veidikeseks ilmad kehvemaks minema, nii et katsun tõesti hetkel võtta kõik mis võtta annab.

Tahtsin aga veidi muljetada ka sel teemal, et kui palju võib üks väike inimene sinu elu muuta. Ma ei pea siin silmas üldist elukorraldust, vaid pigem seda, mida ta sinuga vaimselt võib teha. Isegi kui öö on mõnikord raske või eelmisel õhtul lähed veidi kurvema emotsiooniga magama, siis hommikul kui ärkad ja kuuled, et beebi juba sahmendab ja ootab, et keegi tema juurde tuleks, lähed tema juurde ja ta sekundi pealt lõpetab sahmimise ja vaatab sulle nii siiralt silma ja naeratab oma hambutut naeratust, siis sellega on ikka väga tugev alus sinu päevale pandud. Hea tuju laeb ennast kohe saja protsendini ning sa vaatad seda pisikest inimest ja ei suuda ära imestada, et kuidas üldse varem enne tema sündi elatud sai. Üldse on ta viimase nädalaga selliseks rõõmupalliks muutunud, et kogu aeg ainult suu kõrvuni.

Vot ja sellega täna ka lõpetan. Minge õue, nautige. Meie oleme nüüd veidi saanud aias mütata – suveks ja sügiseks ootame mõnusaid aiasaaduseid. Hommikupoole tegin võileivatorti, õhtul hakkame Eurovisiooni saatel pugima. Peagi hakkan ka oma uut raamatut edasi uudistama, siiamaani tundub aga täis olevat huvitavaid ideid. Nii palavate ilmadega ei taha väga sooja toitu süüa.

Kooliaeg

by RENATE // 27. apr. 2016 // No Comments

Hellohello.

Täna ülikooli jutud. Alustuseks ütlen nii palju, et ütlesin kogu aeg kõigile igalpool, et võimalik, et lõpetan alles talvel, sest ilmselt olin end pannud valmis selleks, et mul ei jää üldse aega lõputöö kirjutamiseks ja ega esimesel kuul (jaanuaris) väga ei jäänudki. Ei tea ju niimoodi ette prognoosida, et kas saab sellist mahukat tööd oma tegemistesse võtta, aga täitsa õnnestus. Eks alguses võttis aega ümber harjumine ja oma aja ümber väärtustamine – näiteks mõtlesingi läbi, et kas iga asi, mida varem arvutis/internetis tegin, on seda praegu väärt, et sellele oma aega kulutada. Nii ongi prioriteedid vaba aja suhtes korralikult paigas.

Sel nädalal saingi veel tagasisidet – pean töö teoreetilist poolt veel üle vaatama, kuna hetkel jääb akadeemilisi allikaid väheks. Nüüd on asjaga juba väga kiire, loodetavasti jõuan ikka kenasti valmis ja lohistan end läbi. Tegelikult ma ikka üritan selliseid tähtsaid asju elus teha korralikult ja põhjalikult ja eks ma olen ka seda lõputööd nii omast arust siiani teinud, aga kuna nõuded on päris kõrged ja ma tunnen end selle lõputööga veidi ebakindlalt, siis olengi veidi enda latti alla lasknud, kuigi nii ei tohiks. Loodan südamest, et saan ikka läbi ja selle asjaga on igaveseks finito. Kusjuures ma nägin juba üks öö unes, kuidas ma oma tunnistust käisin vastu võtmas. Eks kuu aja pärast selgub, kas nägin tulevikku ette või oma roosat unistust 😀 Täna käisingi raamatukogus, võtsin terve suure kotitäie raamatuid ja eks õhtul hakkan sellega tegelema.

Äsja keskkoolist tulnuna ja keskkooli ja ka varasema põhikooli haridussüsteemiga harjununa, oli võib-olla alguses ülikoolis veidi harjumatu see, et kui palju peab ise näpuga järge ajama. Eks sellel ole ka omad head küljed, sest kui oma tunniplaani kokku paned, siis saad valida just selle tempo, mis sulle jõukohane on. Muidugi eks ta ole üsna tüütu, kuna võid ju oma mõtetes paika panna, et see semester teed need ained ära ja järgmisel nood, aga siis tuleb välja, et seda ainet ei loetagi iga semester ja iga õppeaasta, nii et eks ta paras matemaatika ja ennustuskunst ole. Hakkasin igatahes juba esimesest semestrist võtma iga semester natuke rohkem aineid ja lõpptulemusena tegin väga õigesti, sest kõige viimasesse ehk praegusesse semestrisse jäigi mul vaid lõputöö.

Ilmselt jäävad mul ikkagi üsna pikalt meelde mõned momendid, mis mind ülikooli suhtes end halvasti tundma panid. Esimesel õppeaastal oli näiteks selline olukord, kus ühes loengus õppejõudu just väga palju ei kuulatud ning ta soovis siis ühe loengu lõpus, et täidaksime anonüümsed tagasiside lehed tema loengute kohta. Täitsin siis minagi ja kui paljud pingiread viisid ridade kaupa oma lehti tagasi, siis meie patakasse tuli umbes kolme rea tagasisided. Olgu öeldud, et kuigi tõesti tema stiil mulle ei sümpatiseerinud, siis ma ei kirjutanud sinna lehele isegi mitte konstruktiivselt kriitilist. Kui oli vaja näiteks panna kümnepalli skaalal millelegi hindeid, siis üle keskmise panin alati. Järgmises loengus, kui oli rühmatöö kaitsmine, läksime auditooriumi ette, rääkisime oma tööst ja üsna kohe hakkas üks peedistamine pihta. Mäletan, et meid oli rühmas umbes kuus ja tõesti meie töö polnud just paremate killast, aga kehvasti oli tehtud ka teiste rühmade tööd, aga meie kallal võttis ta nagu eriti. Küsis ka küsimusi, milelle me ei osanud vastata ja seejärel lendas meile hullult peale, et kuidas me teda üldse ikka loengus ei kuula ja pole ime, et me midagi ei tea ja üldse sina (pöördus minu poole) – ma tean küll, kuidas sa minu kohta nendel lehtedel kirjutasid, kas sa arvad, et ma olen rumal või? Ja nii ta läks edasi ja edasi ja edasi. Ausalt öeldes mul tõmbas kuuli tol hetkel nii kinni, sest ma ei olnud ju mitte midagi halba kirjutanud ja sain puid alla, et kas nüüd sellest, et ma talle maksimum pallikesi ei pannud, sai ta ego nii riivata või. Auditooriumi ees igatahes lasi siis niiviisi puid muudkui alla ja mina olin suht mökk mökk ja vait, sest mul tõesti tõmbas nii lukku sellel hetkel 😀 Siis saatis meid kohtadele tagasi, arutasime omaette ja saime teada, et meie patakaga oli tõesti temani jõudnud paar lehte, kus talle oligi ikka korralikult puid alla pandud ja ka teravamalt öeldud, aga mis põhjusel ta arvas, et mina üks nendest olin, ma ausalt ei tea. Pärast kui läksime peale loengut oma kaitsmist parandama, siis ta oli õnneks veidike leebunud ja siis me seletasime talle ka, et temast oli ülekohtune niimoodi peale lennata, sest tema kohta tulnud terav tagasiside ei olnud pärit üldse meie reast. Aga ega sealt mingit vabandust ei tulnud. Vot see oli selline esimene tore ere moment.

Teine moment oli selline, milles ma olin tegelikult ise süüdi, aga mind nii häirib kui inimesed on kui robotid, jälgivad oma viit seadust, mis paberil ette on antud ja inimene ei või inimlikkust välja näidata ja vastu tulla, vaid on vaja ikka võimalikult jäik olla ja lõppkokkuvõttes kõik keerulisemaks teha ainult sellepärast, et bürokraatia nõuab nii. Nimelt oli mingi eksam, kuhu ma viimasel hetkel saatsin kirja, et ei saa ikkagi tulla – see kiri saadi kätte ja sellega arvestati, aga minu eksamile minekut ÕIS’is ära ei tühistatud. Kuna ma ka ei teadnud tol hetkel, et selleks, et järgmine kord saaksin järeleksamile minna peab olema eelmine kord tühistatud, siis tatsasingi rõõmsalt järgmise korra eksamile, tegin eksami ära ja hiljem sain kirja, et minu tulemust pole arvestatud, kuna ma pole registreerunud eksamile. Tegutsesingi nii lihtsalt sellepärast, et nii mõneksi teises aines on nii lubatud talitada ja uskusin, et võin nii ka seekord teha. Totter oli olukord sellepärast, et ma tegin ju eksami ikkagi ära, lihtsalt selle registreerimisega oli jama ja veidike süüd lasus ikkagi sellele inimesele ka, kes oleks pidanud minu eksamiaja ära tühistama. Kaotajaks jäin aga mina ning läksin pool aastat hiljem oma eksamit parandama.

Vahepeal oli mingi kolmas moment veel, mida ma täpselt enam ei mäleta, aga nüüd kõige viimane moment on veel üpriski värske ja ajas ikka pea niiiiii valutama, et oi-oi-oi. Ma samas muidugi ei välista, et see saaga pole ka veel lõppenud ja mulle tuleb selles osas ikkagi mingi üllatus kuskilt, sest millegipärast selline vastik näriv tunne on sees. Nimelt oli meil segadus õppekavaga – mina tõmbasin enda oma Tallinna Ülikooli kodulehelt ning nii tegid ka mõned teised üliõpilased, osad aga tõmbasid ÕIS’ist. Põgusal peale vaatamisel aga neil väga vahet polnud, märkasin aga, et nõutud inglise keele tasemes on erinevus sees. Kirjutasin siis esimesel õppeaastal, et üle küsida ja kirjutasin selle õppeaasta alguses, et üle küsida, et kas on ikka minu õppekava õige ja inglise keele tase seal õige. Kinnitati, et jah, nii on. Nüüd mõned nädalad tagasi aga tuligi lampi meie Facebooki grupis välja, et nõutud on ikkagi kõrgem tase. Olin nii solvunud. Mis mõttes nad nüüd otsustasid, et on ikkagi kõrgem tase, kui õppekavas on kirjas, et madalam ja mulle on nii ka varasemalt kinnitatud. Suhtlesin selles osas nüüd uuesti koordinaatoriga ning õppekava juhi või loojaga vms ning öeldi mulle, et jah nõutud ikkagi kõrgem tase. Siis sain küll vihaseks. Kuidas saab siis nii pendeldada? Vastuseks öeldi, et lähtuma peab ÕIS’is olevast õppekavast ehk siis mina süüdi ikkagi, vahet pole, et ma seda mitmelt ülikooli töötajalt üle küsisin ja nendest varasematest kirjavahetustest ka koopia neile panin. Ma olin endast ikka väga väljas, sest see pani kahtluse alla minu lõpetamise suve alguses, kõik muud asjad peale lõputöö nii ilusasti tehtud ja nüüd selline totter lugu. Registreerisin end ka ülikoolis eksamile ära, aga no kui pole seda taset inglise keelt varem õppinud, siis ega mu lootused just väga kõrged eksami edukal läbimisel ei olnud. Siis oli umbes nädal pausi ja üks üliõpilane oli järsku saanud kirja, et temal lubatakse ikka madalama tasemega lõpetada. Jälle oli selline segaduse tunne, et mis selekteerimine see nüüd käib, et ühed võivad, teised ei või. Kirjutasin siis ka uuesti ning üsna konkreetselt ning sain lõpuks vastuse stiilis, et mul lubatakse lõpetada madalama tasemega. Johhaidi ma ütlen. See segapudru igatahes tegi mind nii valvsaks, et ma praegu alateadlikult ootan, kust poolt nüüd keegi veel tulistama hakkab. Natuke selline halb tunne on sees. Loodetavasti ilma asjata. Arvatavasti aga see tunne hoopis sellest lõputööst tingituna. Selline pinge on praegu peal ja natukene kardan ka.

Samas aga positiivselt jääb mulle kindlasti meelde see, kuidas kaheksast (või seitsmest ainest, ma isegi ei mäleta enam palju mul neid oli) kõik peale ühe õppejõu tulid mulle vastu selles osas, et eksamid enne jõule saada ära teha. Täpsemalt isegi juba enne 15. detsembrit, sest selleks ajaks pandi mulle viimases ultrahelis tähtaeg. Ma olin arvestanud, et nad ei pea mulle vastu tulema, ent ometi peaaegu kõik seda tegid ja ma sain kõik oma eksamid kenasti tehtud ning ka väga headele hinnetele, sest olin tol ajal nii motiveeritud ja tuupisin nagu segane 😀 Selle eest olen küll väga tänulik ja see näitas, et inimesi ikka veel eksisteerib. Õnneks läks ka selle ühe ainega hästi, kes vastu ei tulnud, sest esimene eksami aeg oligi 21. detsembril ja selleks ajaks ma veel pudenenud ei olnud. Ülejäänud eksamid olid enamuses jaanuari alguses ning siis ei oleks ma enam nendele kindlasti saanud minna.

Jaanuari lõpp

by RENATE // 9. veebr. 2016 // No Comments

No terekest! Eelmine “tegevuspostitus” ilmus juba kuu tagasi. Jaanuar lippas mööda nii märkamatult. Kui varem arvasin, et aeg läheb kiiresti, siis nüüd läheb see veel 100 korda kiiremini. Vahepeal võib mitu päeva järjest kulgeda üsna rutiinselt, kuid siis mõni päev on täiesti teistsugune – kunagi ei tea ette, mis homne toob. Päev ei jõua alatagi, kui juba on käes õhtu ja magama minek. Nii palju oleks nagu toimunud – nii tuligi nii kiiresti kätte see päev, kui meie värske ilmakodanik sai ühe kuu vanuseks.(!) Ning tänaseks päevaks siis juba kuue nädalane. Varsti läheb juba kooli ja siis mehele ja … :S Tunne on aga selline nagu oleks terve elu ema olnud ja beebi juba nii hirmus suur laps 😀 🙂

Igatahes kui tekivad vabad momendid, siis olen katsunud need hetked täita ära tegeledes oma hobidega – kokates, lugedes, loomulikult musitseerides ja ka kooliasjadega tegeledes. Olen oma aja kasutamisel muutunud palju kaalutlevamaks – ei kuluta vaba aega tühjale-tähjale. Üritan teha mingisuguse kokkuvõtte, mis viimastel nädalatel on toimunud:

Muusika

Andsin välja uue loo “See On Tunne” (KUULA SIIT!). Samuti sai antud Raadio Elmarile pisike intervjuu, mida on võimalik järele kuulata SIIT!

Tegin ka mitu uut klaveri coverit, eelkõige Eesti Laulul osalevate laulude omi. Saad neid kuulata üle-eelmistest postitustest. Siiski pean tõdema, et nii mõnigi neist oli salvestatud ära juba detsembri lõpus, jäi vaid üles laadimise vaev.

Üle pika aja salvestasin oma digitaalse klaveriga enda klaverimängu. Seda on plaanis kasutada ühe laulu tarbeks ehk tegeleme uue loo kallal. See ei ole küll sama laul, millest eelnevates postitustes olen vilksamisi rääkinud. Tegemist on minu jaoks huvitava ja uue projektiga, koostöös inimestega, kellega pole varem koostööd teinud. Ootan väga, mis sellest kõigest välja tuleb ja loodetavasti järgmises postituses saan juba rääkida, kui kaugele oleme jõudnud ning millal võiks olla võimalus seda laulu kuulda. Nii palju saan reeta, et see laul on minu varasemast loomingust vägagi erinev ja seda nii tausta kui loo sisu mõttes.

Kool

Ei teagi, kas beebiootuse tõttu oli motiveeritus ülikõrge või mõnel muul põhjusel, aga pikka aega olid mul äsja lõppenud semestril hinneteks ainult A’d ja üks “arvestatud”. Olin täitsa uhke enda üle :D, aga nüüd täitsa viimane aine oli raskem ja rikkus mu A-de pilti veidi ära, aga muidu pole mul veel ükski semester nii palju A’sid olnud. Igatahes jaanuaris sai tehtud viimane eksam ning viimane kirjalik töö ehk sai ametlikult punkt pandud sügissemestrile ning nüüdsest on alanud uus, kevadsemester. Olgu öeldud, et ühtegi ainet mul enam ei ole, ainult lõputöö kirjutamine. Sellega olen tegelenud üsna minimaalselt – teinud mõned intervjuud ning natukene vaadanud teoreetilist poolt, aga ütlen ausalt, ma pole lihtsalt viitsinud sellega tegeleda, sest olen oma vabu momente hetkel kasutanud muudeks tegevusteks ja ega neid ka ülemäära palju ei ole olnud. Natuke selline tunne on, et aega ju on selle tööga tegeleda, aga tegelikult ei ole üldse 😀 Eks ikka katsun end vaikselt lainele viia.

Veidikene irooniline, ent siiski positiivne on see, et oma viimaseks semestriks sain ka koha tasuta õppesse 😀 Parem hilja kui mitte kunagi!

Muu

Külas on käinud veel katsikulisi ja ühtlasi sai esimest korda kärutatud, ootasin seda hetke nii väga, aga ilm oli kogu aeg nadi, et see esimene kord ära teha. Ma pole muidu eriline õues üksi jalutamas käija. Kui käin, siis ikka kellegagi koos, aga nii, et lähen nüüd üksi õue ja jalutan tund aega, nii ma üldiselt ei suuda. Kärutamine on aga kuidagi nii motiveeriv ja ma tahaks lihtsalt kogu aeg jalutamas käia. Esimestel päevadel alustasin väiksemate ringidega, kuna keha andis veel vihjata, et ei saa üle tõmmata. Tavapäraseks on saanud tunni ajased jalutuskäigud, aga üks päev tegin kolme tunnise matka – kõndisin maha 14 kilomeetrit ja pärast olid kõik kohad nii haiged. Sellepärast kaks järgnevat päeva tegin väiksemad ringid. Tahtsin fotosüüdistust ka teha, kuidas mobiilis kilomeetrid jooksevad, aga külm ilm röövis mobiili akult viimased postid ja kümnenda kilomeetri juures viskas pildi kotti 🙁

Vaikselt olen hakanud kergemat trenni kodus tegema, just sellepärast et oma lihased ja võhm tagasi saada. Kaalu poole pealt väga ei muretse, sest neli päeva peale sünnitust olin 15,5’st lisakilost kaotanud juba 9 ning tänaseks on lisakilosid veel alles 2. Usun, et lähevad ka need varsti. Aasta tagasi tegin päris kõvasti trenni, nädalas 3-4 rühmatreeningut + ise veel kodus aeg-ajalt jooksmas. Praeguseks polnud ma peaaegu 10 kuud ennast trenni mõttes liigutanud ja eks see annab ka tunda.

Kaalu teemal muidu veidi veel rääkides, siis minu arust on see päris kurb, kuidas tänapäeval naisi survestatakse nende kaaluteemadega ning seda ka raseduse ajal. Johhaidi, laske rahus rase olla! Ma saan aru, et on olemas mingid piirid, et ei tasu ennast beebiootuse ajal nüüd elevandiks ka süüa, aga mingil põhjusel on “normaalseks” saanud see, et tohib võtta juurde ainult 9 kilo, sest muidu kui rohkem võtad, siis oled juba ennast käest lasknud ja ahmid raudselt kodus sisse ainult rämpsu. Nii tundsin ka mina karjuvat ebaõiglust, kui ma lugesin teiste naiste kaalulisa kohta jutte enda ootuse ajal ning ka arvamusi sellest, kuidas mõni peab juba 13 lisakilo täiesti arusaamatuks. Mina arvan, et võtku juurde või 30 kilo, kelle asi see on. Lihtsalt kui sa ise hiljem rahul oma kaaluga ei ole, siis tuleb see maha saada ja ongi kõik. See et sa enda sees kasvatad teist inimelu on igati väärt seda, et sa ei pea paaniliselt oma kaalunumbrit jälgima ja end sellepärast nüüd halvasti tundma, kui sa ei kuulu nende inimeste sekka, kes võtavadki tõesti juurde vaid ühekohalise arvu kilosid. Ma muidugi leian ka seda, et see teine inimelu on väärt ka seda, et sa toituksid tervislikult ning sellisel juhul neid kilosid ei tule ka tõenäoliselt ülemäära palju, kuid siiski no stress! Liiga palju on tänapäeval mingeid totraid ühiskondlikke raame, kui ilus, peenike jne keegi on. Ma ei tea, kas mu mõtteavaldus nüüd kedagi lohutas või aitas, aga ma loodan, et äkki vähemalt kedagigi. Beebiootus on õnnis aeg ja kõik, mis sa selle aja jooksul läbi elad, on seda väärt. Tasub ka ise rõõsa ja roosa püsida ning mitte lasta end teistest häirida 🙂

Vot, aga magusat vastlapäeva Teile! Ise ehk pool kuklit luban endale, rohkema korral võib gluteen ja laktoos meie pisikesele põhjustada lihtsalt suured kõhuvalud ja seda ma küll ei soovi, seega tuleb end tagasi hoida 🙂 Eelmises postituses jagan Teiega ka ühte supiretsepti, mida vastlapäeval kindlasti väga sobilik teha. Kiika järgi!

Allikas: ohtuleht.ee

Millega tegelen

by RENATE // 9. dets. 2015 // No Comments

Mõtlesin, et ma pole ammu teinud sellist päevade kaupa kokkuvõtvat postitust. Võib-olla vahelduseks oleks hea oma tegemistest ka veidi teisel viisil teada anda, pean küll tõdema, et kogu jutul on üks läbiv teema 😀 Aga nii lihtsalt hetkel on, see aeg ei tohiks enam aga väga kaua kesta. Eelmisest nädalast alustades:

Esmaspäev. Hommikul kool, lõunaks koju. Kuigi ma olen hommikul üsna kiire ärkaja, siis ega selline 6.40 ärkamine just rõõmsaks ei tee. Meelestan alati enne magama jäämist end mõttele, et homme peab vara ärkama ja mida siis kohe esimese asjana teen – see aitab voodist kiiremini püsti saada. Siiski olin öösel päris kehvasti maganud, nii et kui koolist koju jõudsin siis alguses oli ikka sundimist, et hakata vajalikke asju tegema.

Hakkasin vaatama videoloengut, mida pean samal ajal ka konspekteerima, sest eksamil muud moodi läbi ei saaks. Üks videoloeng kestab umbes kolm tundi, aga kuna ma üsna tihti panen pausile ja kerin tagasi, siis venib see ühe videoloengu läbi töötlemise aeg ikka tunduvalt pikemaks. Mõnes mõttes ju mugav variant – valid ise aja ja koha, millal saad koolitöö ette võtta, aga samas ei saa kohapeal küsimusi juurde küsida ja videost pole kahjuks tahvli peal olevaid jooniseid võimalik näha. Sel päeval siiski kogu videoloengut läbi ei jõudnud töötada.

Alustasin ka ühe kodutööga. Üks aine algas meil nimelt alles reedel. Pidi algama juba kaks nädalat tagasi, aga lükkus pidevalt edasi. Nüüd ongi natukene selline turboloengu tunne, kuna enne jõule peab juba kõik materjal võetud olema. Lisaks õppisin ka inglise keelt ning märkamatult oligi juba õhtu käes. LOE EDASI…→

Novembri lõpp

by RENATE // 1. dets. 2015 // No Comments

Seekord ma katsun vähem koolist rääkida, aga siiski teen kohe algust ja peagi tõmban ka otsad kokku:

Rahvusvaheliste suhete referaat sai alustatud ja lõpetatud, samamoodi sai haldusõiguse referaat lõpetatud. Praktika hinde sain lõpuks välja või õigemini arvestatud, juhhei! Järgmisel nädalal ongi juba esimesed eksamid ja sellest järgneval järgmised. Olen sel aastal nii ärevil nende pärast nagu läheksin esimest korda eksamile. Väga hea igatahes, et olen sel semestril lõpuks tubli olnud ja alustanud nende koduste töödega varem kui viimasel hetkel, sest muidu oleksin küll praegu täiesti paanikas. Vaikselt olen muidugi eksami konspekte ka üle vaadanud, aga põhiline töö eksamiteks valmistumisega hakkabki alles nüüd, sellel nädalal. Esitasin ära ka oma turundusplaani ja sain maksimumpunktid!(!!!!!!) Uskumatu. Sel nädalal on mul muidu vääääga palju kooliasju vaja ära teha.

Endiselt on jaanuari alguses/keskel tulemas välja minu täiesti uus singel, mis tehtud koostöös produtsendiga, kellega ma varem pole koostööd teinud. Samuti on lugu kirjutatud kahasse, mis on minu jaoks ka uus/põnev eksperiment, sest üldiselt kirjutan ju lood algusest lõpuni ise. Selle looga oligi vaja alguses abikätt ning siis hakkas idee juba edasi ise tulema. Ehk siis viis tuli alguses produtsendi poolt, mina timmisin seda veidikene salmis ning rohkem refräänis ja sõnad täiesti minu poolt. Varsti siis igatahes!

LOE EDASI…→

Olen elus!

by RENATE // 17. nov. 2015 // No Comments

Tänan SheIn’i väikese pakikese eest, sest olen oma uute ehetega rohkem kui rahul 😛 Pikalt midagi lisada ei oskagi, sest pildid räägivad juba enda eest. Eriti meeldivad kohe alumised kõrvarõngad, sest esiteks suured kõrvarõngad mulle üldse väga meeldivad, aga nendega kipub tihti see lugu olema, et peab oskama valida ja otsida sellised, mis ei ole väga rasked, sest muidu on kõrvalestad maani ja see pole üldse ilus vaatepilt 🙁 Nendega igatahes nii ei juhtunud, sest isegi kui need oleks rasked, siis mummu osa petaks veidi venimist ära, aga õnneks on tegu väga kergete kõrvarõngastega, nii et soovitan soojalt! Samuti meeldivad tollest pildist alumised kõrvarõngad, mis on küll üsna lihtsad, aga väga kenad.

kõrvarõngad ( LINK )

Möödunud nädalad on läinud taas koolirütmis. Tegemist on olnud nii palju, et kui on tekkinud vahepeal mõni vaba päev selle möllu keskel, siis olen lihtsalt vedelenud, lugenud, muusikat kuulanud ehk akusid laadinud.

Minu praktika sai läbi. Tagantjärele mõeldes läks see ikka nii kiiresti. Alles oli septembri algus ning käisin Lääne-Viru Maavalitsuses jutul ning nüüdseks on need kaks kuud möödas. Sain juurde palju kogemusi ja teadmisi, tutvusin uute inimestega ja isegi veidi kahju on, et see kõik nii kiiresti läbi sai, sest tore oli. Suve lõpus ikka lootsin, et ehk saan praktikakoha oma elukohale lähemale, sest Rakverre sõita ja tagasi koju on umbes 230 km, mis on päris kurnav, kuid see tasus ennast ära. Enne ma väga ette ei kujutanud maavalitsuse tööd, kuid saingi enda jaoks pilti palju selgemaks. Praktikaaruanded ja muud dokumendid sai ülikoolile edastatud, eks nüüd jään tagasisidet ootama, hinnet veel väljas pole. LOE EDASI…→

Oh kooliaeg…

by RENATE // 24. okt. 2015 // No Comments

See nädal oli küll täielik hullumaja, aga seda enam olen ma hetkel enam-vähem rahul, pingetest vaba, et palju olulisi kooliasju sai tehtud. Nende kooliasjadega kipub ju ikka nii olema, et viimasel hetkel avastad, et oleks aeg ennast liigutama hakata. Nii et kuigi mul oli vahenädal ning õppetööd otseselt koolis ei toimunud, siis tegemist oli ikkagi rohkem, kui mõnel koolinädalal. Enne möödunud nädalat suutsin ennast ka väheke stressi viia selle tööde hulga ees, kuid olgu see mulle siis õpetuseks, et edaspidi paremini oma kooliasju organiseeriks, kuigi mul saab varsti juba kool läbi 😀

Kvalitatiivsete uurimismeetodite kodutöö, inglise keele hunnik koduseid ülesandeid, esmaspäeval esimene selle semestri eksam + referaadi ümber tegemine/viimistlemine, iga päev erinevaid praktikaga seotud ülesanded, lõputööga hull kemplemine – olin terve nädala veendunud, et muudan oma töö teemat ning leidsin enda jaoks juba mingi 5 erinevat teemat, mis mõtteis läbi töötlesin, aga lõpuks ikkagi ükski ei sobinud. Nüüd olen jälle oma esmase teema juures tagasi, aga olen veidi ummikus, nii et selle lõputöö osas mul veel mõtteainet jagub, enne kui saan ennast kindlalt tunda. Ma nägin nädala sees lausa õudusunenägusid, hommikul üles ärgates mäletasin, et terve öö olin ma unes ajusid ragistanud, et mis teemal lõputöö teha; hommikul pea valutas kõvast mõtlemisest.

Kui nüüd kooli teemadelt ennast eemale juhtida, siis eile käisime Kose Kultuurimajas vaatamas etendust “Armastus tööpostil”.

Tõrksa taltsutamise lugu meisterlikult kirjutatud rollidega – on naine, kes on üksi ja teeb tööd. Ja on mees, kes on samuti üksi. Ka tema käib tööl. Nad kohtuvad. Armastus on igal pool, isegi tööpostil. Nii võibki öelda “ka ülemus on inimene…”, kuigi sama hästi sobib “isegi alluv on inimene…”. Ühes läbi aegade parimas lüürilises komöödias lõpeb nali siis, kui algavad pisarad ja vastupidi. Nõukogude riigikord on ainult taust, sest tolleaegsed inimlikud omadused kannavad väärtusi ka täna.

Muidu on vahepeal olnud päris mitu sünnipäeva ning ka täna, peale selle postituse lõpetamist, võtame suuna Albu poole, vanaisa sünnipäevale!

Muusika asjus on vahepeal liikunud mõte sinnapoole, et ehk saate ka sel aastal kuulda veel ühte uut laulu. See pole küll see sama laul, millest siin viimasel ajal olen leierdanud, ent uus küll, kuid kellel on olemas mu plaat “Teekond Hingeni”, see on tõenäoliselt seda laulu kuulnud. Kirjutamiseni!

fotod: Martin Lätt