Eile oli see saatuslik päev, kui toimus lõputööde ära esitamine. Mõnes mõttes on hinges kergendus, mõnes mõttes aga paanika. Peaaegu kuu aega peame nüüd ennast praadima ja tulemusi ootama. Samas üritangi end mõtetes maha rahustada, et isegi kui ma tegin kehvasti, siis nagunii ju midagi enam muuta ei saa, töö on esitatud ja läks nii nagu läks. Nii et ega põhimõtteliselt veel ei tea, kas lõpetan või mitte. Pühapäeva õhtul oli vaja ka lõputöö teema ära deklareerida. Minul jäi selleks: “Raplamaa ettevõtete ellujäämine ja kasvuga seonduv keskkond Järvakandi valla näitel”. Siiski tuli pühapäeval veel mulle väike miniüllatus, kui avastasin, et minu juhendajat ei oldud ÕIS’s ära kinnitatud. Juba käisid peast läbi stsenaariumid, et nüüd sellepärast ma ei saa raudselt oma lõputööd ka ära esitatud, kuna oleksin pidanud ju ammu ise veenduma, et kas saan deklareerida või mitte. Õnneks siiski see olukord lahenes lihtsalt. Kuna lihtsalt nii mõnigi ebameeldiv seik on varasemast kooliga meelde jäänud, siis olin juba valmis kõige hullemaks. Ah, eks läheb nagu läheb. Lohutan end sellega, et võib-olla ju juhendaja ka oma digiallkirja ei paneks tööle alla, mis on täiesti lootusetu, aga samas tean ise ka, et mul akadeemilisi allikaid ei tulnud piisavalt kokku ja võib-olla pole ka järelduste osa just kõige parem. Aga vahet pole, ma võin siin oletada kuu aega järjest, aga nagunii ma tegelikult ju kindlalt ei tea. Nii et selle tänase postitusega luban iseendale, et ma lõpetan nüüd sellest asjast kuuks ajaks mõtlemise ja elan rahulikult edasi.
Ilmad on aga niiiii mõnusad. Olen juba viimane nädal aega iga päev päevitanud. Beeps on kõrval ja võtab varju, mina päikest. Neljapäevast pidi aga veidikeseks ilmad kehvemaks minema, nii et katsun tõesti hetkel võtta kõik mis võtta annab.
Tahtsin aga veidi muljetada ka sel teemal, et kui palju võib üks väike inimene sinu elu muuta. Ma ei pea siin silmas üldist elukorraldust, vaid pigem seda, mida ta sinuga vaimselt võib teha. Isegi kui öö on mõnikord raske või eelmisel õhtul lähed veidi kurvema emotsiooniga magama, siis hommikul kui ärkad ja kuuled, et beebi juba sahmendab ja ootab, et keegi tema juurde tuleks, lähed tema juurde ja ta sekundi pealt lõpetab sahmimise ja vaatab sulle nii siiralt silma ja naeratab oma hambutut naeratust, siis sellega on ikka väga tugev alus sinu päevale pandud. Hea tuju laeb ennast kohe saja protsendini ning sa vaatad seda pisikest inimest ja ei suuda ära imestada, et kuidas üldse varem enne tema sündi elatud sai. Üldse on ta viimase nädalaga selliseks rõõmupalliks muutunud, et kogu aeg ainult suu kõrvuni.
Vot ja sellega täna ka lõpetan. Minge õue, nautige. Meie oleme nüüd veidi saanud aias mütata – suveks ja sügiseks ootame mõnusaid aiasaaduseid. Hommikupoole tegin võileivatorti, õhtul hakkame Eurovisiooni saatel pugima. Peagi hakkan ka oma uut raamatut edasi uudistama, siiamaani tundub aga täis olevat huvitavaid ideid. Nii palavate ilmadega ei taha väga sooja toitu süüa.