No terekest! Eelmine “tegevuspostitus” ilmus juba kuu tagasi. Jaanuar lippas mööda nii märkamatult. Kui varem arvasin, et aeg läheb kiiresti, siis nüüd läheb see veel 100 korda kiiremini. Vahepeal võib mitu päeva järjest kulgeda üsna rutiinselt, kuid siis mõni päev on täiesti teistsugune – kunagi ei tea ette, mis homne toob. Päev ei jõua alatagi, kui juba on käes õhtu ja magama minek. Nii palju oleks nagu toimunud – nii tuligi nii kiiresti kätte see päev, kui meie värske ilmakodanik sai ühe kuu vanuseks.(!) Ning tänaseks päevaks siis juba kuue nädalane. Varsti läheb juba kooli ja siis mehele ja … :S Tunne on aga selline nagu oleks terve elu ema olnud ja beebi juba nii hirmus suur laps 😀 🙂

Igatahes kui tekivad vabad momendid, siis olen katsunud need hetked täita ära tegeledes oma hobidega – kokates, lugedes, loomulikult musitseerides ja ka kooliasjadega tegeledes.  Olen oma aja kasutamisel muutunud palju kaalutlevamaks – ei kuluta vaba aega tühjale-tähjale. Üritan teha mingisuguse kokkuvõtte, mis viimastel nädalatel on toimunud:

Muusika

Andsin välja uue loo “See On Tunne” (KUULA SIIT!). Samuti sai antud Raadio Elmarile pisike intervjuu, mida on võimalik järele kuulata SIIT!

Tegin ka mitu uut klaveri coverit, eelkõige Eesti Laulul osalevate laulude omi. Saad neid kuulata üle-eelmistest postitustest. Siiski pean tõdema, et nii mõnigi neist oli salvestatud ära juba detsembri lõpus, jäi vaid üles laadimise vaev.

Üle pika aja salvestasin oma digitaalse klaveriga enda klaverimängu. Seda on plaanis kasutada ühe laulu tarbeks ehk tegeleme uue loo kallal. See ei ole küll sama laul, millest eelnevates postitustes olen vilksamisi rääkinud. Tegemist on minu jaoks huvitava ja uue projektiga, koostöös inimestega, kellega pole varem koostööd teinud. Ootan väga, mis sellest kõigest välja tuleb ja loodetavasti järgmises postituses saan juba rääkida, kui kaugele oleme jõudnud ning millal võiks olla võimalus seda laulu kuulda. Nii palju saan reeta, et see laul on minu varasemast loomingust vägagi erinev ja seda nii tausta kui loo sisu mõttes.

Kool

Ei teagi, kas beebiootuse tõttu oli motiveeritus ülikõrge või mõnel muul põhjusel, aga pikka aega olid mul äsja lõppenud semestril hinneteks ainult A’d ja üks “arvestatud”. Olin täitsa uhke enda üle :D, aga nüüd täitsa viimane aine oli raskem ja rikkus mu A-de pilti veidi ära, aga muidu pole mul veel ükski semester nii palju A’sid olnud. Igatahes jaanuaris sai tehtud viimane eksam ning viimane kirjalik töö ehk sai ametlikult punkt pandud sügissemestrile ning nüüdsest on alanud uus, kevadsemester. Olgu öeldud, et ühtegi ainet mul enam ei ole, ainult lõputöö kirjutamine. Sellega olen tegelenud üsna minimaalselt – teinud mõned intervjuud ning natukene vaadanud teoreetilist poolt, aga ütlen ausalt, ma pole lihtsalt viitsinud sellega tegeleda, sest olen oma vabu momente hetkel kasutanud muudeks tegevusteks ja ega neid ka ülemäära palju ei ole olnud. Natuke selline tunne on, et aega ju on selle tööga tegeleda, aga tegelikult ei ole üldse 😀 Eks ikka katsun end vaikselt lainele viia.

Veidikene irooniline, ent siiski positiivne on see, et oma viimaseks semestriks sain ka koha tasuta õppesse 😀 Parem hilja kui mitte kunagi!

Muu

Külas on käinud veel katsikulisi ja ühtlasi sai esimest korda kärutatud, ootasin seda hetke nii väga, aga ilm oli kogu aeg nadi, et see esimene kord ära teha. Ma pole muidu eriline õues üksi jalutamas käija. Kui käin, siis ikka kellegagi koos, aga nii, et lähen nüüd üksi õue ja jalutan tund aega, nii ma üldiselt ei suuda. Kärutamine on aga kuidagi nii motiveeriv ja ma tahaks lihtsalt kogu aeg jalutamas käia. Esimestel päevadel alustasin väiksemate ringidega, kuna keha andis veel vihjata, et ei saa üle tõmmata. Tavapäraseks on saanud tunni ajased jalutuskäigud, aga üks päev tegin kolme tunnise matka – kõndisin maha 14 kilomeetrit ja pärast olid kõik kohad nii haiged. Sellepärast kaks järgnevat päeva tegin väiksemad ringid. Tahtsin fotosüüdistust ka teha, kuidas mobiilis kilomeetrid jooksevad, aga külm ilm röövis mobiili akult viimased postid ja kümnenda kilomeetri juures viskas pildi kotti 🙁

Vaikselt olen hakanud kergemat trenni kodus tegema, just sellepärast et oma lihased ja võhm tagasi saada. Kaalu poole pealt väga ei muretse, sest neli päeva peale sünnitust olin 15,5’st lisakilost kaotanud juba 9 ning tänaseks on lisakilosid veel alles 2. Usun, et lähevad ka need varsti. Aasta tagasi tegin päris kõvasti trenni, nädalas 3-4 rühmatreeningut + ise veel kodus aeg-ajalt jooksmas. Praeguseks polnud ma peaaegu 10 kuud ennast trenni mõttes liigutanud ja eks see annab ka tunda.

Kaalu teemal muidu veidi veel rääkides, siis minu arust on see päris kurb, kuidas tänapäeval naisi survestatakse nende kaaluteemadega ning seda ka raseduse ajal. Johhaidi, laske rahus rase olla! Ma saan aru, et on olemas mingid piirid, et ei tasu ennast beebiootuse ajal nüüd elevandiks ka süüa, aga mingil põhjusel on “normaalseks” saanud see, et tohib võtta juurde ainult 9 kilo, sest muidu kui rohkem võtad, siis oled juba ennast käest lasknud ja ahmid raudselt kodus sisse ainult rämpsu. Nii tundsin ka mina karjuvat ebaõiglust, kui ma lugesin teiste naiste kaalulisa kohta jutte enda ootuse ajal ning ka arvamusi sellest, kuidas mõni peab juba 13 lisakilo täiesti arusaamatuks. Mina arvan, et võtku juurde või 30 kilo, kelle asi see on. Lihtsalt kui sa ise hiljem rahul oma kaaluga ei ole, siis tuleb see maha saada ja ongi kõik. See et sa enda sees kasvatad teist inimelu on igati väärt seda, et sa ei pea paaniliselt oma kaalunumbrit jälgima ja end sellepärast nüüd halvasti tundma, kui sa ei kuulu nende inimeste sekka, kes võtavadki tõesti juurde vaid ühekohalise arvu kilosid. Ma muidugi leian ka seda, et see teine inimelu on väärt ka seda, et sa toituksid tervislikult ning sellisel juhul neid kilosid ei tule ka tõenäoliselt ülemäära palju, kuid siiski no stress! Liiga palju on tänapäeval mingeid totraid ühiskondlikke raame, kui ilus, peenike jne keegi on. Ma ei tea, kas mu mõtteavaldus nüüd kedagi lohutas või aitas, aga ma loodan, et äkki vähemalt kedagigi. Beebiootus on õnnis aeg ja kõik, mis sa selle aja jooksul läbi elad, on seda väärt. Tasub ka ise rõõsa ja roosa püsida ning mitte lasta end teistest häirida 🙂

Vot, aga magusat vastlapäeva Teile! Ise ehk pool kuklit luban endale, rohkema korral võib gluteen ja laktoos meie pisikesele põhjustada lihtsalt suured kõhuvalud ja seda ma küll ei soovi, seega tuleb end tagasi hoida 🙂 Eelmises postituses jagan Teiega ka ühte supiretsepti, mida vastlapäeval kindlasti väga sobilik teha. Kiika järgi!

Allikas: ohtuleht.ee