See nädal oli küll täielik hullumaja, aga seda enam olen ma hetkel enam-vähem rahul, pingetest vaba, et palju olulisi kooliasju sai tehtud. Nende kooliasjadega kipub ju ikka nii olema, et viimasel hetkel avastad, et oleks aeg ennast liigutama hakata. Nii et kuigi mul oli vahenädal ning õppetööd otseselt koolis ei toimunud, siis tegemist oli ikkagi rohkem, kui mõnel koolinädalal. Enne möödunud nädalat suutsin ennast ka väheke stressi viia selle tööde hulga ees, kuid olgu see mulle siis õpetuseks, et edaspidi paremini oma kooliasju organiseeriks, kuigi mul saab varsti juba kool läbi 😀
Kvalitatiivsete uurimismeetodite kodutöö, inglise keele hunnik koduseid ülesandeid, esmaspäeval esimene selle semestri eksam + referaadi ümber tegemine/viimistlemine, iga päev erinevaid praktikaga seotud ülesanded, lõputööga hull kemplemine – olin terve nädala veendunud, et muudan oma töö teemat ning leidsin enda jaoks juba mingi 5 erinevat teemat, mis mõtteis läbi töötlesin, aga lõpuks ikkagi ükski ei sobinud. Nüüd olen jälle oma esmase teema juures tagasi, aga olen veidi ummikus, nii et selle lõputöö osas mul veel mõtteainet jagub, enne kui saan ennast kindlalt tunda. Ma nägin nädala sees lausa õudusunenägusid, hommikul üles ärgates mäletasin, et terve öö olin ma unes ajusid ragistanud, et mis teemal lõputöö teha; hommikul pea valutas kõvast mõtlemisest.
Kui nüüd kooli teemadelt ennast eemale juhtida, siis eile käisime Kose Kultuurimajas vaatamas etendust “Armastus tööpostil”.
Tõrksa taltsutamise lugu meisterlikult kirjutatud rollidega – on naine, kes on üksi ja teeb tööd. Ja on mees, kes on samuti üksi. Ka tema käib tööl. Nad kohtuvad. Armastus on igal pool, isegi tööpostil. Nii võibki öelda “ka ülemus on inimene…”, kuigi sama hästi sobib “isegi alluv on inimene…”. Ühes läbi aegade parimas lüürilises komöödias lõpeb nali siis, kui algavad pisarad ja vastupidi. Nõukogude riigikord on ainult taust, sest tolleaegsed inimlikud omadused kannavad väärtusi ka täna.
Muidu on vahepeal olnud päris mitu sünnipäeva ning ka täna, peale selle postituse lõpetamist, võtame suuna Albu poole, vanaisa sünnipäevale!
Muusika asjus on vahepeal liikunud mõte sinnapoole, et ehk saate ka sel aastal kuulda veel ühte uut laulu. See pole küll see sama laul, millest siin viimasel ajal olen leierdanud, ent uus küll, kuid kellel on olemas mu plaat “Teekond Hingeni”, see on tõenäoliselt seda laulu kuulnud. Kirjutamiseni!
fotod: Martin Lätt
