Oeh Te ei kujuta ette ka kui palju olen ma kokku puutunud kadedate/kibestunud, lausa õelate inimestega. Seda tuli ette ka enne seda, kui ma oma muusikuteega alustasin, aga kui oma esimesed laulud avaldasin, siis esimestel aastatel tegi kogu see õelus väga haiget, aga eks sellist keelepeksu ja sõimu tuli mingil hetkel nii palju, et kasvas ka mu nahk paksemaks + lõpetasin ise negatiivse tagasiside järele nuhkimise ära (nt. netikommentaaride lugemise). Aga eks kui laulmisega tegeled, siis ei pääse sellest vist kunagi, sest ikka kirjutatakse otse postkasti teinekord midagi “toredat” 😀 või Facebookis otse mu postituste alla – neid ei saa ma ju mitte tähele panna. Ütlen aga ausalt, et ega need halvad asjad enam haiget ei tee ja ma ei tee sellest välja. Teine lugu on muidugi konstruktiivse tagasisidega, mis võib teinekord olla üsna järsk, aga oma tõde on välja öeldul ikkagi sees – tuleb seda siis osata filtreerida. Siiski tundub, et olen ära unustanud, kui õelad ikka inimesed olla võivad.
Ma ei kirjuta tänast postitust aga hoopiski mitte enda pärast. Ma üldiselt ei loe Internetist konkreetselt teiste inimeste pihta käivaid netikommentaare. Kuna olen viimase aasta jooksul rohkem poliitikat hakanud jälgima, siis lihtsalt aeg-ajalt vaatan mingite artiklite kommentaariumitesse, kus tõesti teinekord osatakse ka midagi hästi ja õigesti öelda, mitte ei käida ainult lahmimas. Samas aga nüüd paar päeva tagasi (või äkki eile?) lugesin ühe Eesti noore sportlase kohta tehtud artiklit ning läksin kommentaariumisse mõttega, et lugeda, kuidas me kõik oleme uhked ja rõõmsad selle üle, et meil on andekat ja edukat pealekasvu, kes meie armsale kodumaale võistlustel ka häid kohti toob. Eksisin!
Olgu öeldud, et ma ei suuda seda artiklit enam Interneti avarustest üles leida (kahtlustan, et see kustutati), aga sellel oli tol hetkel üle 50 kommentaari. Nimesid nimetamata, on minust viimase kuu aja jooksul saanud ühe Eesti noore sportlase fänn. Ma ei jälgi tavaliselt sporti üldse nii, aga selle noore inimese puhul tundsin kohe tahet kaasa elada, pöialt hoida; seega kui näen tema kohta uut uudist, siis ma alati loen, sest tahan teada, kuidas läks/mis edasi. Minu arust on see nii lahe, kui tuleb noor/andekas inimene ja hakkab ennast aina ette poole raiuma. Kommentaariumist jäi mul mulje nagu tahetaks kohe kõik saavutused mutta tampida.
Niimoodi kellelegi kaasa elades tundsin aga tõesti pettumust, et miks peab olema nii õel ja kade? Inimene on vaeva näinud, mõnda aega tagasi ei teadnud temast keegi veel mitte midagi, aga praegu rihib ta tasa ja targu oma eesmärkide poole ja minul on sealjuures ka uhke tunne olla eestlane, kui mõnel võistlusel hästi läheb. Muidugi ma olen üsna kindel selles, et suur enamus, kes tegelikult ikkagi positiivselt on meelestatud, ei lähegi selliste artiklite puhul sinna kommentaariumisse – ikka lähevad üldiselt need, kes tahavad midagi halba öelda, aga just nende inimeste poole ma pöörduksin.
Ma arvan, et vähegi mõtlemisvõimeline inimene võiks endas ära tuvastada hetke, millal ta tunneb kadedust ja siis analüüsida miks ta tunneb kadedust. Ma usun, et õelus ja kadedus on omavahel seotud – küll ikka ei meeldi ühele, kui teisel läheb hästi. Miks aga keskenduda sellele õelusele? Miks Sa ei võiks minna ja ise midagi ära teha, ennast liigutada? See kibestumus, et teisel läheb hästi tekib ju sellest, et ise ei olda võimelised midagi taolist korda saatma – keegi ei keela Teil aga oma isiklike unistuste poole pürgida ja võidelda. Miks lasta endale sisse selliseid negatiivseid emotsioone?
Miks, miks, miks? Aga ilmselgelt ma ei peagi kõigest aru saama. Ma lihtsalt tõesti loodan, et inimesed on iseenda vastu ausad ja kui muud moodi ei saa, siis pöörake see negatiivne energia millekski kasulikuks, mingiks muuks energiaks (enne kui seda välja elama hakkate), mis Teile Teie tegutsemistes hoogu juurde annab – Teil on vabad käed.