Juuli 2018

Suveõhtud Kanadas? Vaata siit: https://uudised.tv3.ee/reis/uudis/2018/07/18/seitsmesed-pohja-kanadas-whitehorse-raadiojaamas-mangitakse-iga-nadal-tund-aega-eesti-muusikat


Mikssss läheb suvi nii kiiresti? Ma ei taha seda külma talve. Ma alles elan sisse sellesse, et õue saab minna ilma üleriideid selga panemata, et saab sõita aknad lahti ning suvalisel hetkel õues tekikese maha panna, maha istuda ja raamatut lugeda. Suvi, palun ole meiega ka septembris-oktoobris ja tule järgmine aasta hästi vara, eks? Sel aastal oleks tõesti patt ilma üle nuriseda. Olgugi, et vahepeal oli tõsine kuumalaine ja õues juba pea et ei kannatanudki olla, siis ikkagi ei taha nuriseda.

Keskendun tänases postituses eelkõige enda viimasele esinemisele, mis toimus 20. juulil Vändra pargis. Kui jaanipäeva aegu lavale minnes oli külm, siis seekord oli mul esimese loo lõpuks juba higi nii lahti ja tänasin mõttes jumalat, et otsustasin mitte sukkpüksi panna. Oli selles suhtes teistmoodi esinemine, et üldiselt esinen ju öösel ja tavaliselt tantsuplatsil ikkagi inimesi juba tantsib ja siis on kuidagi lihtsam rahvast kaasa haarata. Seekord olin ürituse esimene esineja ja saingi harjutada seda külge, et kuidas rahvast nö. “käima tõmmata”, kuna kõik inimesed alles istusid või vaatasid eemalt lava poole. Meister ma igatahes selles pole 😀 Aga tore ongi end vahepeal ka teistsugustesse olukordadesse panna, muidu harjud liialt tavaliste olukordadega ära.

Pärast esinemist oli lausa imelik olla, kuna tavaliselt pean ma ööni välja tiksuma, aga seekord sain juba “varakult õhtale”. Seega sain ka pidu nautida, niisama inimestega suhelda ning hiljem Termikat fännata 😛 Eesti muusika fännina oli tore ka Küberrünnak & Karmo esinemist vaadata, kuna varem polnud neid live’is näinud ning polnud nende loominguga ka niivõrd kursis. Vändras polnud ma juba väga ammu käinud ja oli väga tore. Vahva oli näha, et lapsed teadsid “Suveõhtud” laulu ning hiljem tahtsid pilti&autogrammi.

Varasemas postituses mainisin “Ajaränduri naine” raamatut. Sain selle nüüd läbi loetud. Viimased 50 lehte ma küll vist nutsin terve aja. Ei taha mida teile ära reeta, aga kuigi mõnes mõttes võib lõppu ka õnnelikuks pidada, siis minu jaoks ta oli ikkagi lõpus kurb. Aga samas andis tohutult mõtteainet juurde ja minu jaoks ongi raamat kõige paremini õnnestunud siis, kui ma veel mitu päeva peale raamatu lugemist mõtlen raamatu peale, toon paralleele päris ellu ning üritan milleski õppust võtta. See raamat pärines samuti “100 raamatut, mida peaks lugema” sarjast. Minu jaoks film isegi nii hea ei olnud… no samas oli hea küll, aga raamat oli nii palju põhjalikum ja jutustavam. Film oli aga kohati veidi teistmoodi ning kuidagi katkendlik – kes raamatut pole lugenud, sellele võivad ainult filmi vaadates mõned asjad jääda arusaamatuks.

Leave a Reply