Suve lõpp 2018

Esinen: 22. september Hiiumaa, Club Carriba


Tere inimesed! Vaikselt on hakanud asjad muusika rindel liikuma, seega seekord on mul juba rohkem pajatada. Aga kõigest järgemööda.

19. augustil toimus Paides Vaba Rahva Laul. Olen varem ka sellel üritusel esinenud, aga Kuressaares ja Keilas. Nagu seegi kord, siis rahvast oli väga palju. Enne üritust toimusid ka proovid, proovisime ühislaulu läbi ning ühtlasi laulu “See Maa”. Seda laulu ma üksi ei laulnudki, vaid minuga liitus noor muusikahakatis Oliver Leppik. Väga tore oli nii koos esineda ja ma usun, et meil läks päris hästi. Pärast ühislaulu järgnes aga veel mitu ühislaulu, üsna spontaannselt, ning siis saigi üritus läbi.

Minu kleit: CY Riided

Mulle nii meeldivad sellised üritused. Kui lõpus ühislaule laulsime, siis tuli enda laulupeo kogemused meelde. Kuidas sai käidud nii maakonna, riiklikul noorte kui ka üldlaulupeol, korduvalt. Tuli meelde, kuidas laagris olles mõtlesin, et tahaks juba koju. Eks seal oli palju põhjused, aga kuna mul on olnud põhikooli ajal (eriti põhikooli alguses ja keskel) perioode, kus ma justkui kellegi sekka ei kuulu, siis see tekitas ka sellist masendustunnet. Kui aga lõpuks seal rahvamassi keskel olid, kaare all laulsid, siis oli ikka nii mõnus tunne, et kogu see vaev oli ennast ära tasunud. Nüüd oli nii hea laulda ka täiesti enda kirjutatud laulu. Loodan, et saan seda niiviisi veel palju kordi esitada.

Siis sellest järgneval nädalal hakkas minu uue laulu tegemine lõpuks edasi liikuma. See oli enne juba olnud pea pooleldi valmis, aga palju oli veel teha ning tolle nädala jooksul saingi pea iga päev aina uuemat-uuemat-uuemat demo kuulda. Nii see meil tavaliselt käibki. 1. septembril oli Paides mul esinemine, kus seda ka täiesti esmakordselt esitasin, mis tähendab omakorda seda, et laulu ilmumine Youtube’i ja igale poole mujale ei ole enam kaugel! Tänaseks päevaks on laulule vaja anda veel viimane kõlaline-viimistlus ning sõnadevideo, seega veel veidi ootamist!

Esimest korda oma muusika-tegemise-ajaloo jooksul olen teinud nõnda pika pausi. Viimane laul ilmus pea 1,5 aastat tagasi. Kuna vahepeal ilmus nii palju põhjuseid mitte uut muusikat välja anda, siis kõik need mitmed märgid tundusidki mulle piisavad, et väike paus teha. Esiteks läks “Suveõhtutel” üsna hästi, teiseks teadsin, et varsti plaanin nagunii ca poole aastase esinemispausi teha, seega ei näinud ma mõtet uut muusikat välja anda ning hiljem mõtlesin keskenduda albumi valmistamisele ning mitte liiga tihti uusi laule välja anda, et ei tekiks olukord, kus albumi ilmumise ajal on juba enamus laulud välja antud. Nüüd on aga sellest kõigest juba jupp aega möödas ja tunnen, et lõõõ-puks on see aeg käes ja vaja taaskord rajale ennast tõmmata. Pean tõdema, et kui oled niivõrd pikalt aktiivsest muusikategemisest eemal olnud, siis laskud mingisse teatud mugavustsooni. Mõtled üha rohkem et, “äkki veel praegu ei annaks välja, kogun veel materjali, annan kahe kuu pärast” ja siis kui see kaks kuud on käes, siis mõtled samamoodi ja lükkad kogu aeg kõike edasi, oodates ma ei tea mida. Mõtled oma peas välja mis laulu mis kuus välja annad, millal annad albumi välja ja siis see plaan muutub umbes sada korda ühe kuu jooksul. Kui aga oled juba midagi välja andnud ning otsustanud jälle aktiivsemaks hakata, siis tulevad ka need järgmised lood kiiremini. Nii et olen väga elevil ja tahan juba hakata teile uut muusikat esitlema, kuna seda on kogunenud palju-palju!

Esinemisest rääkides. Paide spordihallis esinesin viimati kaks aastat tagasi ja rahvas oli küll ka tookord tore ja üht-teist lauldi kaasa, aga võrreldes selle korraga oli kõik ikka suhteliselt öö ja päev. Ei oodanud sellist vastuvõttu. Kartsin enne lavale minekut, et selleks ajaks kui mina lavale lähen, on inimesed juba ära läinud, aga üllatusin, et saalis oli endiselt palju rahvast.

Juhtus kuidagi nii, et helimees pani mu laulud nii kiiresti üksteise järel käima, et ma ei jõudnud õieti midagi laulude vahel rääkidagi või kui täpne olla, siis rääkisin uute laulude introde peale, et natukenegi laule sisse juhatada. “Suveõhtud” aga läks enne peale kui ma sõnagi suust sain ning laulu esimestest taktidest piisas, sest rahvas tundis kohe ära mis looga tegemist ning hakkas koheselt kaasa elama. Nii tore oli seda kõike vaadata ja nii mõnusale publikule esineda. Olin mõtelnud, et “Suveõhtud” hakkab ka vaikselt pensionäriks saama ja mis tast enam… aga töötas veel väga hästi nagu oleks eilne päev alles välja antud.

Vahetult enne esinemist tegin ka oma esimese Facebook-live video. Panen video ka siia, saad ise järele kuulata, mis tarka juttu ma siis ajasin. Plaanin kindlasti taolisi asju varsti veel teha ja siis äkki ka juba pikemalt. See esimene oli nii öelda katsetus vaid. Kuid kuna tagasisidet tuli ka omajagu ja tundub, et huvi oleks olemas, siis miks mitte.

Kui muudest asjadest rääkida, siis lugemisest olen hetkel pausi teinud. Võtsin küll vahepeal kaks uut raamatut sellest samast nimistust mida jälgin (100 raamatut mida elu jooksul pead lugema), aga kumbki ei hakanud mul minema, seega loobusin. Mul saab vahepeal isu mingi sorti raamatutest täis ja ma arvan, et mul praegu nendest romantilistest draama-raamatutest on veidi limiit ees. Tunnen, et võib-olla praegu tahaks midagi tõsielulisemat lugeda, aga pole veel omale uusi raamatuid valinud. Ehk mõnda biograafiat, aga hetkel pole erilist huvi ka üles näidanud.

Trenni olen teinud põhimõtteliselt tänase päevani pea iga päev alates juuli lõpust, aga selle erandiga, et juuli lõpus-augusti alguses oli mul väike motivatsioonikadu kaheks nädalaks. Peale seda aga võtsin end uuesti kokku ja panin endale kokku 6 nädalat treeningkava, mida siis iga päev jälgin. Pean tõdema, et tulemusi näha pole 😀 aga kus nad siis ka pääsevad!

Ühe uue hobi avastasin ka enda jaoks, kui nii öelda võib, sest ma pole seda väga pikalt teinud. Nimelt hakkasin meie sugupuud uurima. Olen kuulnud palju põnevaid jutte ning osades harudes jääb justkui “tühjus õhku” ning üritangi nüüd neid lünki täita. Olen õhtuti ennast arhiividesse uputanud ning pusinud ja pusinud. Üritanud leida niidiotsi. Tunnen ennas nagu Sherlock, või siis vähemalt nagu Freya Narvik. See tekitab mingit teatud hasarti. Kuigi olen omadega veidi tupikus, siis ei taha alla ka anda ning ajan oma jonni edasi ja ei lõpeta enne kuniks leian selle mida otsin 😀

Vot sellised lood siin pool sood. Olge tublid, nautige sügist ja kirjutamiseni!

Leave a Reply