Head uut aastat kõigile! Kui seda üldse enam soovida tohib, kunagi oli mingi ütlemine et mingi päevani aasta alguses tohib soovida, aga peale seda jumala eest enam mitte 😀 Aga see selleks. Eelmisest pikemast kirjutamisest on möödas umbes kuu aega ja selle sisse on mahtunud palju vahvat. Alustan sellest, et ilmselgelt olid vahepeal jõulud. Meil on alati olnud mitu üritust, kuhu jõuludel jõuda tahame, aga sel aastal paraku olid jõulud ikkagi ainult väikeselt ja oma pere keskis. Üsna mitu pidu jäi ka ära, millest oli muidugi väga kahju, aga loodan vaid, et uued jõulud enam sellised ei ole. Sellegipoolest need olemised mis meil olid, olid väga armsad ja “jõulused”. Heldimust tuli sel aastal ikka päris palju rohkem peale kui varem. Kõik oli ilus, tore, oma perega koos olla on ikka kõige parem.
Seejärel muidugi aastavahetus. Saatsime ära vana ja loodame, et uus tuleb parem. Kuigi… paljud räägivad sellest, et 2020 aasta oli kohutav. Minu jaoks oli see tegelikult väga lahe aasta. Aasta algus oli küll halb. Juhtus palju igasugust jama, seal hulgas see, et ma oma “eluaeg” oodatud Eesti Laulu debüüdi ajaks niivõrd haigeks jäin, et ei saanud teha normaalset esitust. Vabandan kohe ära ka, et seda ikka veel jutuks võtan, kuna ega mulle endale ka eriti nämmutamine ei meeldi, aga kuna Eesti Laul on minu jaoks tähtis, siis paraku jättis see minu jaoks tugeva kurvamaigulise jälje. Jääb vaid loota, et ehk õnnestub kunagi sinna võistlusele veel pääseda ja siis katsun terve püsida (+ oman juba ka väheke rohkem teadmisi sellest, mida-kuidas-miks-kellega teha, et kogu kontseptsioon ka paremini töötaks).
Küll aga sealt Eesti Laulust edasi hakkasid kõik asjad paremini edasi minema ja ega Eesti Laul nüüd ka mingi negatiivne kogemus siis minu jaoks ei olnud. Sugugi mitte. Mulle väga meeldis kogu see teekond ja rännak ning olen selle kõige eest tänulik, lihtsalt see kõige olulisem “lõpuspurt” oli kehva. Koroonakevad, mida paljud pidasid jubedaks oli muidugi ka meie jaoks ebameeldiv, ent võtsime sellest olukorrast seda mis võtta sai ning nagu öeldakse, “võta igast halvast midagi head” ja seekord kehtis see ütlus samuti. Me pole kunagi aias nii palju toimetanud kui sel kevadel. Kuna kuskil käia ei saanud, esinemised jäid ära, linna põhjust proovidesse-stuudiosse sõita polnud, siis tuligi oma aega rohkem kodus sisustada ja selle eest olen tänulik. Tegime omale vinge aiamaa, kasvuhoones samuti elu mühises, ka aed ise sai palju korrastamist. Mina avastasin enda jaoks uue hobi, asjade värvimise, mis kulmineerus sellega, et liistude-seinte ära värvimise järel otsustasin renoveerida köögimööbli. Vana, kulunud lakiga köögikapid said põhjaliku vuntsimise ning täiesti uue ilme. Peale köögikappide värvisin ära ka näiteks laste narivoodi, keraamilised plaadid ning nüüd äsja lõpetasin ka ühe vana spoon-laua restaureerimise. Sellest olen varasemalt siia blogisse kirjutanud ka, aga siis oli protsess veel pooleli. Panengi nüüd siia alla piltide näol kogu teekonna uuesti, juhuks kui kellelegi huvi pakub.
Lisakommentaariks ütlen veel nii palju, et kõige enam ei jäänud ma rahule sellega, et neid lauaääri oli pea võimatu ilusaks saada. Originaalis oli seal ka kunagi spoon peal olnud, aga need olid juba enne minu kätte jõudmist pooleldi sealt ära lagunenud ja kui ma sealt alles oleva spooni pealt üritasin lakki maha saada, siis lagunes ka seda spooni üsna palju sealt ära ja seega oligi seal üsna kehv “pinnas”, millega toimetada. Muidu aga olen isegi päris rahul. Esimesed toiduplekid tulid ka kenasti laua pealt maha. Tean, et reeglina pannakse pigem 3-4 kihti lakki, aga ma tahtsin kindla peale minna ja otsustasin viis kihti panna. Eks nüüd paistab mis (ja kas üldse) järgmisena ette võtan 😀 Mul mõtteid oleks palju mida teha, aga pigem vahepeal reaalsus koputab pikki pead ja ütleb “Renate, sul pole praegu väga aega selle jaoks”.
Esimest korda eelmisel suvel tegin ka üksi igasugu saadusi sisse suuremates kogustes. Varem olen kas teinud natukene või on keegi ka abis olnud. Sel korral aga enamus asju sai kõik ise tehtud. Õunamahla tegime muidugi koos perega ning marju aitasid ka teised korjata, aga pean just hetkel seda köögipoolt silmas.
Ja muusika poole pealt… esinemisi ilmselgelt eriti ei olnud. Märtsis saab minu viimasest esinemisest täpselt üks aasta. Küll aga andsin välja albumi “Millennium”, mida sai jube kaua tehtud, aga jube hea tunne ka, et ta lõpuks valmis sai. Eks lavale oleks juba suur soov minna, aga jällegi… usun, et see paus on olnud vajalik ning stuudios on tegemisel juba ka uued lood ning mul on üks suurem kihvt mõte peas, mida tahaksin sel aastal hakata ellu viima. Kuna ma natukene usun “ärasõnumisse”, siis see on ka peamine põhjus miks ma veel praegu sellest rohkem rääkida ei taha. Küll aga loodan, et varsti ilmub ka mõni uuem laul Youtube’i! Ja muidugi aasta lõppu jäi kõige tähtsam sündmus – meie pisipoja sünd 🙂
Nii palju siis 2020. aasta kokkuvõttest. Muidu ühe viimase asjana sain nüüd “The Crown” (Troon) kõik praegused osad ka läbi vaadatud. Harjusin uute näitlejatega ära, aga minu jaoks kolmas hooaeg oli kohati veidi igav, aga neljas see eest üsna põnev. Nüüd aga viiendat hooaega hakatakse alles suvel salvestama ja hea õnne korral saab seda vaadata alles novembris… seega peab nüüd niiiii kaua ootama. Ja minule kurvastuseks tuleb välja, et kaheks viimaseks hooajaks vahetatakse JÄLLE näitlejaid. Ma juba jõudsin nad omaks võtta ja nad isegi hakkasid mulle meeldima ja ma pean jälle seda kõike hakkama läbi tegema… Küll aga senikaua loodan leida veel mõne ajaloolise sarja, mida vaadata. Kõik soovitused on teretulnud! Ja eks kui leian midagi, siis kirjutan siin ka!
Muidu aga, eks oleme tublid edasi ja peame selle aja kõik koos kenasti vastu! Kui kodus istumine üle viskab, siis minge kelgutama. Aga soovitavalt ikkagi nii, et keegi selga ei trügi. Meie avastasime hiljuti Raplamaal Paluküla suured mäed, kust on väga kihvt liugu lasta. Seal samas on ka Mäe talu, kus me sel korral käisime. Vahva koht, mida lastega külastada. Võite lausa sama marsruudi omale ette võtta – alguses käite kelgutamas ja siis talus loomi paitamas ning toitmas.