Nädalavahetusel, laupäeval ja pühapäeval oli mul au esineda Vaba Rahva Laulul. Kuue paiku käisime proovis ning peale seda, kuna pidime Tallinnas korra käima, sain end stuudios valmis panna. Kaheksaks läksime tagasi Keila lauluväljakule ja olime isegi veidi vara tulnud, seega pidime ootama. Üle pika aja olid nii laupäevane kui ka pühapäevane esinemine üsna varajased, seega oli isegi veidi naljakas nii vara õhtale saada. Igatahes esitasin esimest korda koos bändiga laulu “See Maa”. Mis seal salata, esinemiseelne erutus oli seekord suurem kui varem. Tegu oli hoopis teistmasti esinemisega, ilmselt sellepärast selline tunne ka sees oli. Oli aga väga kihvt!
Kui loo ära lõpetasin, siis tundsin, et alles nagu sain hoo sisse ja laulaks veelgi, aga seekord oli tegu sellise väga lühikese etteastega, ainult üks laul. Vaatasime ära veel mõned esinemised ning hakkasime siis tagasi liikuma.
Pühapäeval hakkasime juba üsna varakult Saare poole liikuma. Tol päeval algas üritus ka poolteist tundi varem, seega sai veel varem õhtale. Igatahes Kuressaares proovi ei teinud. Hiljem aga kui videot vaatasin, siis mulle tundus, et Keilas laulsin paremini. Keilas kuulsin ka end laval väheke paremini. Midagi dramaatilist aga vast ei olnud. Lihtsalt ennast võivad mingid pisiasjad nii närima hakata… Video tuli aga kahjuks udune ja üsna värisev, seega seda Teiega jagada ei saa. Peale esinemist liikusime tagasi ööbimiskohta ning jäime ööseks Saarde. Tagasi jõudsime esmaspäeva (eile) pealelõunal.
Nii kiiresti need päevad möödusidki. Naljakas nüüd mõelda, et ma olin ikka täitsa pabinas enne lava ja nüüd on see juba unustatud. Kuidas üks tunne võib niimoodi võimust võtta ja siis paar päeva hiljem sa isegi ei mäleta seda tunnet enam. Peaaegu nagu sünnitus 😀 Keilas oli just see ka vastik, et kui ma lavale astusin, siis mul süda veel peksis ka sees – ürita siis hakata ilusalt laulma nii, et keegi sees trummi taob. Õnneks läks varsti üle. Kuressaares mul nii ei olnud. Üldiselt ma aga väga enne lava närveerija ei ole. Mingi erutus ehk ikka tuleb sisse, aga pabistamiseks ma seda ei loeks. Seekord oli aga teisiti. Nii palju selliseid võõraid faktoreid oli, alustades sellest, et kas mul see laul ikka välja tuleb, kuna pole kunagi varem seda esitanud, lõpetades sellega, et saateks oli live-bänd. Siiski-siiski, kõik läks üldiselt hästi ning loodetavasti tuleb tulevikus veel selliseid võimalusi 🙂