Viimasel ajal on hakanud mingil põhjusel tulema flashback’e aasta tagusest ajast, ehk siis ajast kui olin oma teadliku beebiootustee alguses. Ei hakka teid päris iga detailiga sellest ajast rikastama 😀 aga ikka nii naljakas on selle üle heietada, sest see aeg ju alles oli! Alles ma sõin suitsutatud ahvenat ja paari tunni pärast olin veendunud, et sain toidumürgituse – tegelikult toimusid muud protsessid 😀 Alles oli see aeg, mil mul kolm esimest kuud pidevalt seest keeras ja midagi normaalset süüa ei saanud. Alles oli mu viimane esinemine Tõrvandil augusti lõpus. Alles ma käisin lõpurasedana ülikoolis eksameid tegemas ja juba(!) on meie pisike kohe-kohe nelja kuune! Põnevad ajad on ees ja seda mitte ainult pereelus, vaid ka muudes valdkondades – tunnen uut hingamist, uut tahet, uut mõtlemist. Olgugi, et energiat kulub tänasel päeval tunduvalt rohkem kui näiteks aasta tagasi, siis kehtib ikka täiega ütlemine “kes teeb, see jõuab” – mida rohkem ma teen, seda rohkem ma jõuan. See on nagu selline ahel, millest sa jõudu ja jaksu juurde saad, et muudkui edasi toimetada.
Olen hakanud väikseid (ja ka muidugi suuri) asju rohkem hindama. Ootan varasemast aina rohkem uute singlite välja andmist ning naudin veel rohkem uute laulude tegemise protsessi nii kodu kui stuudio seinte vahel. Ootan suvesooja ja esimesi esinemisi üle pika aja. Ootan põnevusega iga päev, mida meie pisi järgmisena tegema hakkab. Ootan mida uus päev üldiselt pakkuda võib.
Igasuguseid muusikaga seotud mõtteid on tekkinud nii palju, et ole ainult mees (naine) ning tegutse. Nii põnev on oma teisi lapsukesi (ehk laule) viia stuudiosse ning arutada ja mõtelda, milliseks seda või teist laulu teha. Ohh… ma ei taha nüüd läilaks muutuda, aga tõesti selline hea tunne on sees. Tunnen, et nii palju ootab alles ees.
Üks päev mõtlesin, et kui palju on tehtud viimase kümne aastaga. Hetkel olen 22, aga mäletan nii hästi seda aega, kui olin 12. Kuidas teadlikumalt hakkasin muusikaga tegelema – laulma, natukene produtseerimist õppima, üksikuid salmikesi kirjutama. Iga päev koolist koju tulles laulma. Nii möödusid aastad ja viieteist aastaselt sain alustada koostööd juba päris muusikastuudioga. Kusjuures, olen seda ilmselt ka maininud siin blogis, aga Tre stuudio ei olnud kohe esimene katsetus minu jaoks. Käisin umbes kaks kuud enne Tre stuudiot ühes teises stuudios Rakveres, aga ei tulnud sealt sellist sujuvat koostööd, sain sellest üsna ruttu aru. 2009. aasta lõpus Tre’ga käed lüües hakkasin aga igapäevaselt laule kirjutama ning sellest ajast peale olen pidevalt aktiivselt stuudios uut muusikat teinud, ka praegu, mil kodune olen – netiajastul omad plussid. Naljakas on mõelda, et mis oleks võinud minna teisiti – alguses mulle pakuti, et Renate võiks teha inglise keelseid laule. Kui nii oleks läinud, kas teeksin praegu eestikeelset muusikat? See kuus aastat on mind väga õpetanud ja kasvatanud. Kõik mis selle aja jooksul on toimunud, on pöördunud siiski kasulikuks – olen õppinud, et igast olukorrast tuleb midagi õppida, et targemana edasi minna. Mul on tohutult hea meel, et mu elu võttis sellise suuna; vastasel juhul oleksin praegu hoopis teine inimene. Selle aja sisse jääb muidugi veel põhikooli ja gümnaasiumi lõpetamine ning varsti terendab ees ka ülikooli lõpetamine.
Kindlasti tuletan seda ka endale meelde, aga soovin inimestele positiivsemat meelt. Elul on meile palju pakkuda, lihtsalt oska neist võimalustest kinni haarata ning ära anna raskuste ees alla!
Sellise tunnete/mõtete postituse lõppu teen turbokokkuvõtte enda nädalast. Terve nädal, igal õhtul, timmisin oma lõputööd. Nüüd ootan taaskord tagasisidet ning ilmselt ka siis enne töö esitamist jääb see viimaseks tagasisideks. Sellega seoses tuleb mulle meelde, et pidin rääkima, mis mul siis ülikoolis juhtus – luban, et järgmises sisupostituses seda teen, muidu läheb tänane liiga pikaks.
Uue laulu asjus sai palju tagasisidet vahetatud. Veel nipet-näpet on teha, aga muidu on too juba üsna purkis. Natukene olen saanud ka lugeda. Laupäeval käisin vanaisa sünnipäeval, olime seal mõned tunnid.
Eelmise nädala lõpus tuli meie perre veel üks beebi – koerakutsikas ja ütleme nii, et praegused muljed on sellised, et meie pisi-beebiga on praegu küll lihtsam toimetada 😀 Ilmselt sellepärast, et tal pole veel jalgu all ja ta ei jäta kingitusi igale poole… ja ei ürita su jalgu ja riideid ära süüa… ja ei jookse sulle tee peale kogu aeg ette… ja ei roni igale poole kuhu ei tohi. Aga muidu on küll nii nunnu karvakera, varsti kasvab hirmsama suureks.
