Toimetusi + veel üks uus laul

Juhõissa, minu kõige uuemal laulul “Suveõhtud” täitus üks miljon vaatamist! Vaata/kuula uuesti SIIT!


Lühikese aja sisse on jäänud kahe uue loo välja andmised, milles olen olnud osaline ja mis on rännanud kellegi teise esitusse. Kõigepealt Dolores uus laul  ning nüüd hiljuti Kapriizi laul. Kui Dolorese laulu puhul olid vaid sõnad minu sulest, siis Kapriizi puhul on kogu laul ilmunud minu sulest ning hiljem Lenny LaVida teinud sellele siis kihvti kuue. Saad seda kuulata SIIT!

Oleme vahepeal saanud lõplikult purki laulu #KSS. Seega liigume edasi nüüd järgmiste lauludega. Täpsemalt siis hetkel on veel täiesti poolik laul #M, millel on ainult olemas tausta algne idee ning vokaalid sisse lauldud, aga neid pole veel paika pandud, seega sellega tuleb palju toimetamist. Kuigi meil on valmis juba kolm laulu, siis hetkel ma nende lauludega ei tunne, et tahaks mõnda neist järgmisena välja anda – võib-olla tulevikus… Praegu aga ma naudin pigem seda protsessi, et saab mingeid laule stuudios kenasti valmis vorpida ning siis hiljem valida nende seast järgmise singli. Need, mis singliks ei pürgi, saab jätta tuleviku tarbeks – ilmselt rändavad mu tulevase albumi peale.

Ning kui nüüd albumist juba juttu tuli, siis ma ei ole ju veel kuskil maha hõisanud, et teen nüüd albumit ja ei hõiska ka praegu, kuna hetkel ei ole meil nii aktiivne töö uute lugudega, et saaks albumi tegemisest rääkida. Kindlasti plaanin millalgi uue plaadi välja anda, aga praegu on pigem selline rahulikus tempos tegemine, et me võime ka veel järgmised kaks või kolm aastat samas tempos edasi liikuda ja siis vaatame 😀 (loodan, et siiski kiiremini) Ega nende valmis saadud lauludega midagi halba ju ei juhtu. Eelmised kaks albumit panin omale paika kindlate daatumitega ja see survestas mõnes mõttes mu loomingut ning tekitas pingeid ja kvaliteedis järeleandmisi, kuna kõik oli vaja õigeks ajaks valmis saada. Praegu ma vaatan asju veidi rahulikuma nurga alt. Kui tunnen, et lumepall veerema hakkab ja stuudios korralik vorpimine peale hakkab, siis ehk saan hakata rääkima, et meie eesmärk stuudios on albumi tegemine, aga hetkel see seda pole.

Nii palju sellest mõtisklusest. Nii mõnigi jälgija on mu käest uurinud uute lauludega ja albumi kohta, usun et äkki see tekst aitas natukene kogu sellele teemale vastata, kuigi ega ma midagi konkreetselt ju välja ei öelnud. Lihtsalt endal ongi raske midagi lubada või paika panna kui pole veel selliseid mõtteid peas. Rohkem on kindel meel järgmise singli asjus – ma lihtsalt ideaalis tahaks, et see ilmuks selle aasta lõpus/uue alguses, aga samas taaskord… ei soovi end survestada ning kui mõne loo valmis saamisega tunnen, et see ikkagi pole praegu päris see, siis võtame järgmise loo ning töötame selle üles. Praegu on lihtsalt mul selles osas mõte õhus, et eelmisest laulust on juba varsti pool aastat möödas, seega oleks aeg. Vaatame, elame, näeme.

Nädala alguses oli meil kohe akustiline proov. Saime hakata laule harjutamise mõttes läbi tegema, vaikselt hakkab asi paremini kinnistuma.

Lisaks sain omal mitmed poolikud raamatud läbi, nii reisiraamatud kui “Jüriöö”. Viimasest ma ühes postituses põgusalt ka rääkisin, aga kui uuesti ja põhjalikumalt see kokku võtta, siis tegelikult oli tegu hea raamatuga, lihtsalt väheke sünge noodiga ning julmaga. Oli episoode, kus kirjeldati üsna täpselt, kuidas kedagi ja millega piinati – need detailid oleksid ma hea meelega lugemata jätnud. Samas aga see andis palju aimdust, et kuidas need asjad tol ajal käisid. Samuti suhete loomises – kuidas alati ei olnud kõik vabatahtlik ja aus. Samuti joonistus raamatust välja ka eestlaste iseloom, mis juba paljuski oli tol ajal selline nagu on meil praegu ehk siis mingid asjad on juba sajandeid samamoodi. Kohutav on aga mõelda kui palju inimesed kunagi tööd tegid. Sa elasidki selleks, et teha tööd, samal ajal lõid pere, aga kõike seda saatis ikkagi ainult töö. Koju läksid praktiliselt ainult puhkama (ja ega neid unetunde siis palju olnud) ja siis jälle töö ja töö. Me ei tohiks ikka üldse viriseda ja vinguda kui palju meil vahepeal praegusel ajal tegutsemist on.

Ma olen aga alati mõtelnud, et nii põnev oleks ajamasinaga sellistesse aegadesse tagasi rännata. Näeks neid külasid ja inimesi. Sellepärast ongi raamatud sinna jõudmiseks hea vahend, kuigi eks oma silm seletaks ikka kõige paremini, seega jääb üle vaid fantaasia käiku lasta ja endale pildid silme ette manada. Nüüd katsun läbi pureda raamatust “Ma armastasin sakslast”, mis mul hetkel väga ei taha minna, kuna mulle ei meeldi väga see stiil kui ühte mõtet kirjeldatakse 5 lehte. Ma tavaliselt saan juba esimese paari reaga aru, mida öelda tahetakse ja siis ma pean seda nõnda pikalt veel ja veel lugema. Kui on sellised tegevuse ja dialoogi kohad, siis läheb raamat kohe ladusalt edasi, aga neid just väga palju siiamaani pole olnud. Ma katsun aga mitte alla anda 😛

 

Leave a Reply