Ae-ae, toimetusi

Ma ei ole nüüd tükk aega kirjutanud oma vahepealsetest tegemistest. Detsembri vallutasid advendimängud ja jõulud, nüüd siis ilmselt veidi rahulikum aeg. Jõuludest rääkides – see kaunis aeg on jälle möödas, mida nii kaua ootad ja siis see nagu niuhti sinust möödub, sest vaja kõik lähedased läbi käia ning aeg möödub nii kiiresti. Mul on igal aastal kahju, et see jõulumeeleolu nii kiiresti lahtub, justkui ei saaks isu täis. Sel aastal tegin enne jõule esimest korda ka piparkoogitainast ning järgmistel kordadel kavatsen kindlasti jälle uuesti teha. Hea on see, et saad taigent täpselt oma maitse järgi timmida – mina näiteks panin suhkru asemel mett.

Detsembrisse-jaanuari algusesse on jäänud mitmeid laulutunde. Olen harjutanud üldiselt kahte laulu – kahte isamaalist laulu, mida esitan 24. veebruaril Tõrvikurongkäigul Tallinnas Vabaduse väljakul. Olen juba pabinas, kuna tegu on külma ajaga ja ma pole kunagi õues nii külmas esinenud. Samuti üks esitatavatest lauludest pole mulle veel lihasmällu sööbinud ning tunnen, et seda on palju raskem laulda. Appi-appi…

Stuudio jutte ka. Detsembri keskel hakkasime tegema uut laulu, nimetagem seda #MLN ning nüüd ongi juba asjad seal maal, et vaja sammud stuudio poole seada ning see sisse laulda. See poolaasta saab esinemiste poolest rahulikumalt võetud ning lähiaja ainuke avalik ülesastumine ongi just Vabariigi aastapäeval. 20. jaanuaril on mul tulemas ka üks erapidu, kus esinen. Erapidudele omaselt on ka seal veidi pikem kava. Hetkel aga pole ma detsembri algusest saati laval olnud ja peale selliseid pause on mul alati selline tunne nagu läheks ma lavale esimest korda ja olen sapsi täis.

Nagu eelmiste postituste põhjal näha saab, olen teinud hoogsalt klaverivideoid. Kindlasti ka jätkan. Sain veidi videokvaliteeti paremaks sellega, et panin ülesse spetsiaalse valgustuse videote filmimiseks. Olen üldiselt teinud Eesti Laulu videoid, aga nipet-näpet ka siit-sealt mujalt. (Vaata siit!) Selline Eesti Laulude cover‘damine paneb mind ka ennast rohkem sellele konkursile kaasa elama, kuna kõik laulud on teada-meeles ja lemmikuid ka rohkem. Kuigi sel aastal on minu jaoks tugevalt eristuv vaid üks laul, millele ka pöialt hoian. Eks vaatame, kuidas sellel läheb 😛

Olen muidugi ka lugenud. Mitu kuud lugesin sellist raamatut nagu “Nututa uni”. Kuna see ei ole juturaamat, vaid veidi nagu selline õpiku formaadis, siis sellepärast ka seda nii pikalt lugesin – mingi hetk võtsin jälle kätte ja lugesin edasi. Väga hea raamat kõigile väikelastevanematele – kuidas last magama panna ning lapse maailma ka mõista ilma lapsele traumasid valmistamata 😀 Samuti seletatakse seal ära ka magamamineku rituaale juba maast madalast jne.  Lisaks võtsin ette Eduard Vilde “Kui Anija mehed Tallinnas käisid”. See kuulub samasse triloogiasse, kuhu kuulus ka “Mahtra sõda”. Need raamatud (vähemalt need kaks, kolmandat pole veel lugenud), ei lähe ajaliselt järjest, vaid mõnes mõttes isegi ajaliselt kattuvad. Tegu samamoodi väga hea raamatuga, selle lugemine läks nii ludinal. Peale seda võtsin ette värske näosaate raamatu, mis mulle väga meeldib. Ma alguses arvasin, et tegu on kuiva staaride meenutusega saatest, aga räägitakse ikkagi saate tootmisest ja olemusest endast ka ning kõik on mõnusalt kokku köidetud. Ehk siis julgen soovitada neile, keda vähegi telemaailma telgitagused huvitavad.

Postituse lõppu panen mõned filmisoovitused ka. Soovitan väga filmi “Florence Foster Jenkins”. Selle avastasin tänu näosaatele, kus Marta Laan ühes saates seda naist järele tegi. Tegu siis ühe tädiga, kes väga rikas, laulda ei oska ning siis suure promoga saab täitsa omaette legendiks. Teine väga hea film oli “The Founder”, mis räägib McDonalds’i keti sünnist, täpsemalt isegi sellest kuidas sellest restoranist kasvas välja midagi suurt ja võimast. Olgu öeldud, et ma ise pole neid kiirburkse söönud juba umbes 4 aastat 😀 Mind pigem huvitaski see, et 50-60ndatel oli selline restorani formaat veel üsna ennenägematu ja uus ning et kuidas rahvas selle vastu võttis ja kuidas midagi sellist uut massideni jõudis. Eesti filmidest vaatasin ära aga “Vehkleja”, seda soovitan ka kõigile, kes veel näinud pole.

Leave a Reply