Peale viimast postitust jäin ma põhimõtteliselt kohe üsna raskelt tõbiseks, ees terendamas esinemine klaveri saatel. Mul oli küll mitu päeva veel esinemiseni aega, aga olin siiski mures, kuna tõbi oli tõesti seekord päris suur. Järgmisel päeval ei olnud olukord sugugi paremaks läinud, isegi veidi halvemaks. Tuli juba hirm peale. Õnneks sellest järgnevatel päevadel aga läks iga päevaga tervis hüppeliselt paremaks. Reedeks küll köhisin ja lörisesin veel, aga vähemalt ei olnud nina enam nii kinni ning laulda kannatas ka.
Muidugi raske oli ikkagi. Viimase kahe loo ajal tundsin, et hääl oli juba päris nõrk, aga pidasin lõpuni vastu. Samuti õhuliste kohtade peal oli raskem kui tavaliselt. Viimasena esitasin “Tantsib Tüdruk”, mis ka kahjuks klaveril on üsna raske 😀 seega tõmbasin sellega ametlikult enda viimased jõuvarud ära ja vedasin kuidagi lõpuni välja, aga peale seda veel järgmist laulu enam ei oleks kannatanud teha. Oeh milline pingelangus mul peale esinemist oli. Ma olin enne esinema minemist täitsa mures, lava taga pabinas. Aga tegelikult läks kõik hästi!
Esinemine toimus siis Orus, emadepäeva kontserdil. Saatsin end ise klaveril. Enne lava tuli selline tunne peale nagu oleks tagasi põhikooli sattunud. Kõik närviliselt tagaruumis oma järge ootamas, seina pealt pidevalt kontrollimas kui mitu esinejat veel jäänud on. Lõpuks aga läks kõik nii kähku. Päeval käisin ka proovi tegemas ning sellega sain kindlasti veidike kindlust juurde.
Stuudios on edasi arendamist saanud laul #SOS, mida alustasime vist juba rohkem kui kaks aastat tagasi ja siis eelmisel aastal selle ootele panime, kuna minu vokaalid ja suur enamus taustast oli paika pandud. See laul aga vajas endale veel kedagi. Otsisin räpparit. Ja otsisin kaua. Eestis ei ole väga palju mainstream’i “rahvasõbralikke” räppareid, kes suudaksid viisakalt ja toredalt räppida ning seda ka muu stiili kui tüüpilise räpitausta peale. See tegigi asja raskeks. Öeldi palju ära, olin lootust kaotamas, aga lõpuks leidsin nii kihvti räppari, kellega väga rahul olen. Tänaseks päevaks on ka räpivokaalid juba paigas ja lugu ise ka juba 98% valmis! Seega veel üks linnuke juures teel albumi valmimiseni.
Lisaks olen kirjutanud veel paar tellimustööd. Tean, et varsti on ka mitu vanemat tellimustööd valmis saamas ning saan neid teiega jagada. Sain ka oma raamatu läbi, mis peamiselt rääkis küüditamisest. Otsin nüüd midagi uut – soovitused on teretulnud! Olen käinud ka ühes laulutunnis, harjutasin laulu #K7, mida ilmselt varsti stuudiosse lähen salvestama, aga meie laulutund kujunes seekord üsna lühikeseks, kuna ma pole veel täiesti terveks saanud ning lauluõpetaja arvas, et parem oleks mitte häält hakata koormama – pärast tagajärjed halvad ja reedel mul ju ka esinemine. Seega jätsin järgmise tunni ära ja loodan, et nüüd ülejärgmiseks korraks olen terveks saanud.
Õnneks on taaskord ka ilmad tagasi normaalseks läinud. See nädal või kaks mis pidime rohkem toas olema tüütas juba täiega ära, pidevalt mõtlesin mida kõike õues praegu teha saaks. Minus on tärkamas mingisugune aianduse-kirg 😀 Tahaks nii palju asju teha ja toimetada kui vaid aega ja jõudu rohkem oleks. Eks tasapisi siht silme ees peab edasi liikuma.
Eelmisel nädalal sai avatud ka minu laadahooaeg. Käisime Kose laadal, mis minu jaoks oli sel aastal esimene. Olen varasemalt olnud suur laadataja ning usun, et ka sel aastal saab mitmes käidud. Tõsi küll – varem ostsin väga palju riideid enda garderoobist just laatadelt, aga nüüd viimastel aastatel on seda vähemaks jäänud. Küll aga saab sealt muid tarbekaupu, lastele riideid ja maitsvaid toite.
Ja enne veel kui lõpetan, siis väike teadaanne – minu Facebook’i lehel on käima läinud ka üks tore jagamismäng, kus võimalik võita pääsmed suve avapeole! Mine uuri SIIT!
