Oma eelmise Eesti Laulu postituse lõpetasin sealt, et proovisin “Videomänguga” eelmisel aastal pääseda konkursile aga see ei õnnestunud. Olin tol hetkel olukorra ees, kus mõtlesin mida teha. Laul mulle muidu meeldis ja oleksin tahtnud ta kohe välja anda, samas aga ei saanud me teda täiesti valmis ning mõtlesin, et äkki peaksin järgmisel aastal uuesti proovima? Aasta aega oodata tundus esialgu muidugi ilmatu pikk aeg. Siiski jäi kaalukausile see tunne, et ootan. Nüüd tagasi mõeldes ei tundu see aasta ootamist enam üldse nii pika ajana.

Igatahes, umbes pool aastat enne loo esitamist Eesti Laulule võtsime selle produtsendiga uuesti ette, parandasime üht-teist – kõlas juba palju paremini. Samuti proovisime mix/masterit ühest teisest kohast võtta ning päev enne tähtaega saigi siis täiesti uus, “Videomäng” 2019. aasta versioonina valmis. Esitasin loo ära ja jäin ootama. Nüüd tundsin, et jäin looga 100% rahule, seega sellist kripeldust sisse ei jäänud nagu eelmisel aastal. Teadsin, et kui ma ei saa Eesti Laulule, siis vähemalt see laul sai seekord tehtud ära tublisti-hästi ja midagi nagu painama ei jäänud.

Kui kolmapäeva õhtul “Ringvaadet” vaatama hakkasin, siis ütlesin iseendale ja mingile kõrgemale jõule “Palun tee nii, et kui ma saan Eesti Laulule siis ma saan sellest täna teada, mitte homme, sest muidu ma ei suuda terve öö magada”. Siis hakatigi nimesid ütlema. Kõvad tegijad järjest. Ja lähenes juba lõpp ja mul tuli juba väike morjendus peale. Pöörasin isegi pilgu kõrvale täpselt samal hetkel kui mu nime öeldi ja siis olin üllatunud! Minu esimene mõte oli “kas tõesti?? on see uni? on see päriselt lõpuks tõesti?”. Ma ei suutnud tükk aega seda uskuda ja kuigi kohe oli mul tuju 100x parem, siis õige õnnetunne tuli alles õhtul kui kõike läbi seedisin ja mõtlesin. Igatahes nüüd hakkas mõtlemine. Õige pea potsatas meili ka kiri, et reedel on juba esimene kohtumine ja mida siis tehakse.

Läks päev mööda ja kätte jõudis taas õhtu. Nägin ka ülejäänud osalejad ära ning peale seda hakkasin vaatama eelmiste aastate osalejaid. Kuidagi sel hetkel tabas mind alles korralikult see teadmine ja tunne, et varsti terendab ka minul see tee ees. Vaatasin neid teisi lauljaid ja ülesastumisi ja sain aru, et minul on see sama tee samamoodi ees. Siin jõudis see kõik minuni veidi teisiti ja läksin üsna pabinasse. Kuidas ma hakkama saan? Mul on null kogemust? Mida ma üldse tegema hakkan? Nii palju küsimusi oli peas, millele ei osanud kohe vastata ja esimesed päevad oli peas küll veidi tuumaplahvatuse tunne. Saime kätte ka kalendri olulisemate sündmustega ja alguses lihtsalt oli minu jaoks kõva informatsiooni üleküllus. Õnneks aga läks see üsna kiiresti üle. Läks päevi mööda, panime omal kalendrid paika, samuti iga päev sai vabadel hetkele mõttetööd tehtud, asju enda jaoks selgeks mõeldud ja tänaseks päevaks tunnen end juba paremini ja olen jõudnud sellesse faasi, kus ma juba ootan kõike selle nimel, et seda nautida.

Eelmise nädala reedel aga kohtusid kõik poolfinalistid Tallink Spa Hotellis, kus alguses oli meil koosolek – räägiti läbi peamiselt igasuguseid tehnilisi detaile seoses esinemisega, näidati lava joonist ning räägiti sellega seotud erinevatest võimalustest jms. Võtsime ka loosi, et kes millal Terevisioonis on – mina olen 27. jaanuaril.

foto: Siim Lõvi

Peale seda andsime mõned intervjuud, seejärel tutvustati meid nö. avalikult kohale tulnud meediasaadikutele ning seejärel filmisime 30. novembril eetrisse tuleva saate tarbeks lühikesed tutvustused. Seega päev oli tegus ja produktiivne, aga ühtlasi oli selle päevaga selja taga ka esimene lähikuude pikem päev, kuna kõik muud asjad mis praegu lähiajal on tulemas, on rohkem sellised max mõni tund aega võtvad + muidugi ise peab palju kodutööd tegema ära ning kellel oli vaja muusikavideo ära teha või näiteks laulutundides käia, siis see on juba rohkem enda organiseerimise küsimus ning sellest kõigest täpsemalt enda vaatenurgast räägin juba järgmises postituses.

fotod: Siim Lõvi

jätkub…