Uue laulu tagamaad + uued kõrvaklapid & auhinnamäng

Heihopsti! Kirjutan sel korral alustuseks natukene enda uue loo tagamaadest, nagu mul juba tavaks on saanud. Kes ei ole kuulanud/vaadanud, siis saab seda teha SIIT! Laul “Põhjanael” sündis juba ma pakun viis aastat tagasi. Siis muidugi oli ta vägagi teistsugune kui ta meil tänaseks on välja kujunenud. Refrään oli poolenisti samasugune, ülejäänud pool oli meloodialt sama, aga sõnad olid teised. Salmid olid täiesti teistsugused. Pakkusin seda ka alguses ühele teisele artistile, aga kui too sellest keeldus jäi see mõneks ajaks mulle sahtlisse seisma. Mingi aja peale hakkas peas refrään kummitama ning mõtlesin loo uuesti ette võtta. Värskel kuulamisel sain kohe aru, et üht-teist on vaja laulus muuta ning nii saigi refrään omale osaliselt uued sõnad ning salmid kirjutasin täiesti uued. Viisin selle stuudiosse 2019. aastal, laulsin sisse vokaalid ja 2020. aasta alguses saime ta ka lõpuks valmis. Algusest peale oli mul soov teha mõnus tantsulugu, eeskuju võtsin iseenda loost “Tsunami” ning Lenny LaVida sai sellega väga hästi taaskord hakkama.

Plaan oli tegelikult see laul panna “Millennium” albumile, aga viimasel hetkel otsustasime ikkagi välja jätta, kuna mõtlesin proovida sellega ka Eesti Laulule. Eesti Laulule ei saanud, aga mõtlesin, et võiks üle pika aja teha ka ühe muusikavideo valmis. Edvini videoloominguga olin varasemast tuttav, seega oli juba üsna loomulik samm minupoolt, et talle kirjutasin ning lasin tal video teha. Panime kokku mõtted ja algne idee oli panna tantsijad tantsima rannaliival, aga kuna filmimise ajaks oli õues juba üsna külm (oktoobri algus), siis lähenesime asjale veidi teisiti.

Algusest peale oli mul plaan “avada enda uute laulude ajastu” lauluga “Head Uut Aastat”, mis ka eelmise aasta lõpus ilmus ning kohe seejärel anda välja juba selline, ilmselt üsna minulik tantsulugu, mis loodetavasti ka minu püsikuulajatele meeldib. Siin kohal ka üleskutse – kui Sulle laul meeldib, siis olen väga tänulik, kui laulu enda mõnes sotsiaalmeediakanalis jagad 🙂

Hiljuti hõiskasin maha, et 2022. aasta muusikaliseks eesmärgiks olen endale pannud anda välja vähemalt neli laulu. Nüüd on hea, et esimene on juba väljas 😀 Lisaks võin reeta, et lähiajal on plaan minna stuudiosse ning järgmise laulu vokaalid sisse laulda. Ja lisaks veel on suveks juba mõned esinemised paika saanud ning varsti saan ka need kuupäevad teile avalikuks tuua.

Kui on parasjagu selline aeg, kus teeme stuudios uut muusikat, siis tähendab see ka seda, et neid demosid saab konkreetselt sadu ja sadu kordi läbi kuulatud ja minu jaoks on seal juures väga oluline, et mul oleksid head kõrvaklapid. Sellepärast olin väga kurb kui paar kuud tagasi täiesti teadmatus suunas kadusid ära mu eelmised juhtmevabad kõrvaklapid. Kusjuures nende juhtmevabade kõrvaklappidega harjub nii ära, et pärast on nii raske jälle juhtmega kõrvaklappide peale tagasi minna. See on ilmselt üks nendest asjadest, et “sa ei tea enne kui väga sa seda vajad, kuniks sa neid oled proovinud”, kuigi eks on inimesi, kes saavad sellest kohe ka aru, aga minu puhul läks just nii 😀

Hiljuti sain endale uued JBL Live Pro+ juhtmevabad kõrvaklapid ja tundsin kohe, kuidas ka juhtmevabade kõrvaklappide maailmas on vahepeal tehnoloogia kõvasti edasi arenenud. JBL-i puhul oli igasuguseid pisikesi asju, mis olid minu jaoks nii kihvtid avastused – näiteks kui kõrvaklappe nende laadimiskarpi tagasi paned, siis kinnituvad nad sinna justkui kerge magnetiga, mis tundub nii mõistlik, sest vanade kõrvaklappidega oli tegelikult pidevalt see häda, et kui kaas lahti jäi, siis pudenesid nad sealt kohe välja. Samuti laeb ta ennast täis võrdlemisi kiiresti ning laadimiskarbil on ka peal sellised tulukesed, mille järgi saad aru, kui täis või mitte-täis laadimiskarp on ja saad nii vajadusel varakult juba laadimiskarbi laadima panna (kui näiteks tead, et oled kuhugi minemas ja mõtled, kas on vaja enda seade ka eelnevalt täis laadida).

Üle ja ümber ei saa ma muidugi nende nunnust roosast värvusest, aga sellel konkreetsel mudelil on olemas veel ka musta, valget ja beeži varianti. Lisaks lugesin, aga pole katsetanud, et sellel mudelil on ka IPX4 veekindlus, mis siis inimkeeli peaks tähendama, et kõrvaklappe saab kasutada probleemideta ka õues tugevama vihmaga. Väga mugavalt saad kõrvaklappidest tulevat heli panna pausile kui ühe korra õrnalt “toksid” kõrvaklapi peale ning lisaks on tal ka funktsioone loo edasi kerimiseks ning helivaljususe reguleerimiseks. Samuti on nende klappide puhul eraldi välja toodud “kiire ühenduvus” ja seda ma tahaksin ka ise kindlasti välja tuua, sest eelmiste klappidega võrreldes näen tõesti, et kui varem pidi ikka vahepeal bluetoothi sisse-välja lülitama, et klapid üldse järele saaks, siis nende puhul võtan nad karbist, panen kõrva ja kui telefonis on eelnevalt juba bluetooth sees, siis sekundiga on ta ka juba ühendatud.

JBL Live Pro+ kõrvaklappidel on ka kohanduv mürasummutus ja kui mõtlete veel, et miks juhtmevabu kõrvaklappe eelistada, siis minul saavad nad väga tihti kasutust ka siis, kui ma teen mingit mehhaanilist tööd ja soovin samal ajal näiteks muusikat või mõnda podcasti kuulata. Näiteks väga tavaline on, et kui õues riisun, rohin, teen mõnda muud aiatööd; värvin toas seinu või kasvõi teen köögis süüa, siis panen ühe klapi kõrva ning saan samal ajal panen miskit telefonist käima. Minul on see puhtalt muidugi praktilistel kaalutlustel nii, sest tunnen pidevalt, et aega on liiga vähe ja mõnikord (kui tegevuse käigus kvaliteet ei hakka kannatama) otsustan rööprähelda ning toitagi korraga nii enda vaimu kui teha ka mingit füüsilist tööd. Sai nüüd väga sügav mõttelaad, aga loodan, et kõik saavad aru mis mõtlen 😀

Ühel õnnelikul on võimalik just need samad kõrvaklapid endale soovitud värvitoonis ka võita, selleks on vaja minna minu Instagram’i, avada seal see sama pilt, mis mul siin blogis ka üleval pool, lugeda läbi juhend, kuidas mängus osaleda ja jääda lootma fortuuna õnnele. Küll aga on www.euronics.ee lehel need samad kõrvaklapid veebruaris ka soodushinnaga, seega kellel tekkis huvi, siis tasub kasutada võimalust!

Klaverivideod juuli 2017

Tükk aega pole jälle klaverivideoid teinud. Viimastel nädalatel oli juba soov sees olemas, aga otsustasin, et ootan ära, kuniks uus kaamera kohale jõuab ja siis teen. Eks pean tõdema, et eks mul võtab veel aega, et kõik sätted nii videotöötlusprogrammis kui ka kaameras endas paika saada, et pigistada ikkagi parim heli ja pilt välja, sest ega ma selles just väga pro pole ja arenemisruumi on küllaga.

Valituks osutus Canon EOS M6. Ma tegin juba tegelikult mitu kuud tagasi korralikult research’i, et leida enda soovidele parim kaamera. Teate kui keeruline see oli… Otsustasin kohe, et tahan seekord väiksemat kaamerat ja see tegigi asja keeruliseks, sest kui ma oleks mõne suure peegelkaamera kasuks otsustanud, siis oleksin ilmselt saanud väga kiiresti oma valiku tehtud. Tahtsin aga hübriidkaamerat ja siis algaski pihta pikk uurimine… Küll olid mõnel kaameral kõik näitajad väga head, aga ei olnud seda keeratavat ekraani. Kuna ma tahan klaverivideoid tehes ikka näha, kas mu käed mahuvad ära ja kas fookuses olen, siis pidi see olema täiesti must have asi. Siis jälle oli see keeratav ekraan olemas, aga ei olnud mikrofoni sisendit, mida mul klaverivideote jaoks ilmtingimata vaja on. Kusjuures tohutult paljudel kompakt/hübriidkaameratel puudub mikrofonisisend. Uskumatu. Muidugi tahtsin, et tegu oleks ka uue kaameraga, et saaksin sellega mitmeid-pikki aastaid hakkama ja ei pea varsti uut hakkama vaatama. Ning muidugi Wi-fi. Ning välimuse kohapealt soovisin lihtsalt nii palju, et võiks olla veidi retro hõngu. Hetkel olen küll kasutanud mõned päevad, aga jõudnud juba teha palju pilte ja olen väga rahul! Nii ilusad puhtad pildid tulevad. Tore on veel see ka, et ekraan on puutetundlik ja fokuseerimine tundub väga sujuv ja kiire. Samuti kui tahad mingit kindlat asja fokuseerida, siis on seda väga mugav teha ekraani peale vajutades. Ilmselt muidugi parema ülevaate saan ette siis, kui olen jõudnud mõnda aega kaamerat kasutada. Ainuke asi, mis ei meeldi, on see, et mälukaardisisend asub kaamera all, ehk siis kui ma tahan peale klaverivideo salvestamist mälukaardi välja võtta, siis pean kaamera statiivi pealt maha keerama, mis on veidi tüütu, aga kõik muu õnneks korvab selle. Seekord siis tegin alustuseks kolm videot. Üks Eesti oma ka. Ühtlasi üritangi veidi rohkem Eesti poole ka vaadata, et Eesti jälgijad ei peaks pettuma. Samas mulle aga tundub, et sel aastal pole veel väga palju eestikeelseid häid laule ilmunud… Aga eks midagi ikka leiab.