Nagu üle-eelmises postituses mainisin, käisime vahepeal koos minu vanemate, venna, tädi ning tädipojaga väikesel reisil Kagu-Soomes. Esimene plaan oli minna külastama minu vanaisa venna tütre pere Imatras, aga otsustasime siis juba ka ümbruskonnas ringi vaadata. Lõpuks kujunes reis väga aktiivseks ning iga päeva lõpuks oli väsimus väga suur. Reede hilisõhtul jõudsime Alppu, et järgmisel päeval, kell 5.15 startida Tallinna poole. Hommikune äratus oli 4.40. Vist eelmisel aastal oma albumi pildistamise tarbeks ärkasin ma ka taolisel ajal, aga minu jaoks sellisel kellaajal äratus on ikkagi väga ekstreemne. Ega öösel ma ka väga hästi ei maganud, sest teinekord kui ma tean, et pean järgmisel päeval varakult ärkama, siis ärkan öösel ja varahommikul mitu korda enne üles ja mõtlen, mis kell on ja kas saan veel natuke magada. Nii oli muidugi ka seekord. Üllataval kombel siiski suutsin ennast kohe hommikul üles ajada ning sõit võis peagi alata.
foto: Rain Männikus
Tunni pärast jõudsime Tallinna sadamasse, kohtusime tädi ning tädipojaga ning võtsime ennast check-in’i järjekorda. 7.30 hakkas laev liikuma, veidi enne 9.30 olime Soomes. Järgnes sõit läbi Helsingi ning esimese peatuse tegime Porvoos.
fotod: Rain Männikus
Porvoo on Soome vanuselt teine linn, mis asub 50 km kaugusel Helsingist. Porvoo on idülliline, erakordselt ilus ja tuntud pisike linnake. Meie vaatasime ringi just Vana Porvoos ehk siis Porvoo vanalinnas. Kõndisime mööda tänavaid, uudistasime armsaid pisikesi puumaju ja kenasid aedasid, kiikasime sisse butiikidesse ja kohvikutesse. Kohapeal leidsin enda jaoks vist kõige lahedama poe üldse, kus ma oma elukese jooksul käinud olen ja tulin raske südamega sealt välja, sest oleksin tahtnud terve poe tühjaks osta. Tegu oli 1950ndate-60ndate vintage stiilis butiigiga, kus lisaks riietele müüdi ka erinevaid majapidamistarbeid, aksessuaare, vidinaid. Oeh… Lisaks vaatasime ka Vana Porvoos asetsevat Toomkirikut.
Järgmisena asusime teele Lappeenranta. Käisime sealses rannarajoonis, kus toimuvad igal aastal liivaskulptuuride püstitamised. Näiteks 2008. aastal ehitatud skulptuuridele kulus 3 miljonit kilo liiva. Sellel aastal oli Hiekkalinna teemaks kangelased. Hiljem hüppasime tund aega ringi tiirutavale linnarongile, mis meid mööda linna sõidutas ja erinevaid vaatamisväärsusi tutvustas.
fotod: Rain Männikus
Vahepeal väike hiline lõuna ning enne kella kuute jõudsime Imatrasse, mis asub üsna Vene piiri lähedal. Suveõhtuti igapäev kell kuus avatakse Imatra kose tamm, mida väga paljud turistid kallastelt jälgimas käivad. Soovijatel oli võimalik end üle jõe ühelt kaldalt teisele mööda trosse rippudes sõidutada; mõni oli lausa nii julge, et tegi seda pea alaspidi.
Ülemisel pildil on näha Soome vanimat luksushotelli – Imatran Valtionhotelli. Soomes olen ma varem korduvalt käinud, aga polnud varem kunagi pannud tähele, et laupäeviti pannakse võrreldes Eestiga kauplused palju varem kinni ning pühapäeviti on paljud poed üldse kinni või siis avatud minimaalse aja. Peale tamme avamist lootsime emaga ruttu linna peale lipada ja poodidesse piiluda, aga kõik poed olid juba selleks ajaks kinni! 🙁
Enne üheksat jõudsimegi oma tolle päeva viimasesse sihtkohta – sugulaste juurde. Tegime mõnusa jutuõhtu, sõime, aga kuna väsimus oli juba üsna suur, siis üsna pea läksime magama. Järgmisel päeval oli taas ees pikk sisukas päev. (Jätkub…)
