Nädalavahetuse esinemised

Tegus ja toimekas nädalavahetuse selja taga. Ravitee käe kõrval, jalavann äsja võetud, asun väikest kokkuvõtet kirjutama 😀

Nimelt käisime me üle-eelmine nädalavahetus Palamuse Laadal, olin seal veidi hõlmad lahti ja ilmselt see mu immuunsust nõrgestas ning kohe ka mingi pisiku endale külge pookisin. Esimestel päevadel arvasin, et ah, läheb kohe üle, aga alles umbes kolmandal päeval lõi tõsine tõbi välja. Kurk haige, käre, hommikuti raske hingata. Nina veidi kinni, pea uimane ja paks. Lootsin vaid, et ehk saan nädalavahetuseks terveks, kuna mäletan varasemast ühte korda, kus ma ka tõbisena lavale läksin ning seejärel kolm päeva mul häält ei olnud. Häält tuleb hoida, aga “feiki” ei oleks tahtnud ka hakata laulma… Reedeks oli küll õnneks enesetunne parem, ent terve ma siiski ei olnud. Sellegipoolest vähemalt lauluhääl oli mul enam-vähem olemas ning sain kenasti esinetud. Jutt siis Hiiumaa, Club Carriba esinemisest. Enne live’i tegime väikese video ka:

Muidu enne esinemist sai proovi ka tehtud, seega tundsin ennast üsna kindlalt. Esitasin ka uut laulu. Oli täiega mõnus ja elav esinemine 🙂

Järgmisel päeval vaatasime veidi Kärdlas kohalikul laadal ringi ning seejärel asusime mandrile ja Jõgeva poole. Laisholm Pubis polnud ma varem käinud ja seega natuke kartsin, kuna ei teadnud, et mis rahvas seal üldse olla võib ja kas elatakse kaasa ka jne. Koht oli väga kena, viisakas, pererahvas sõbralik ja võttis meid kenasti vastu. Tegin kaks set-i ehk siis maakeeli esinesin kõigepealt pool tundi, seejärel paus ning siis veel pool tundi. Peale esimest poolaega olid emotsioonid järgnevad:

Tol päeval oli mul lauluhääl veidi kehvem, kuna paratamatult tegin eelneval päeval esinedes endale veidi liiga. Esimeste laulude ajal andis rohkem tunda, et hääl murdus kohati, aga siis sain ennast kuidagi õige soone peale ja läks päris hästi. Teises poolajas aga viimase kahe laulu ajal sai mul kõrvamonitori aku tühjaks ning järsku kuulsin ma vaid suurt kõminat, mis saalist mulle vastu peegeldas ja ma sain aru, et panin üsna mitu kohta kukke, kuna ei saanud üldse aru mis toimus 😀 Üritasin laulu veel lõpuni ära vedada, aga no kui ennast üldse ikka ei kuule, siis on see päris keeruline. Sooviti ka lisalaulu ja õnneks kuna esitasin “Suveõhtuid”, mida ma juba nii palju esitanud igal pool, siis see oli mul juba lihasmälus ja seda polnud hullu ka ilma ennast kuulmata laulda. Üldiselt esimese SET-i keskel läks rahvas rohkem käima ning teise ajal oli pidu juba käimas. Jäin väga rahule ja üldse võib öelda, et oli tore ja edukas nädalavahetus! Järgnevatel päevadel aga oligi nii nagu olin kartnud – häält pole peaaegu üldse. Seega ravin end hoolega.

Natuke pajatan muud juttu ka. Võtsin omale järgmise raamatu. Seekord Silvi Vraid’i eluloo. Kuna ma temast kui artistist suurt midagi ei tea, siis ongi hea end selle kohapealt harida. Samuti viimastel kuudel olen ennast üritanud meikimise kohapealt ka veidi harida – vaadanud palju videoid ning katsetanud, et esinemistel kihvtimaid esinemismeike teha. Trenniga on nii, et nüüd viimane nädal kui olen tõbine olnud, siis pole trenni teinud, sest lihtsalt nii paha on pidevalt olla olnud. Loodetavasti kui saan terveks, siis jätkan sealt kus pooleli jäi.

Muidu on nii kurb vaadata, et suvi ongi läbi. Aga sel aastal oli imemõnus suvi ja tuleb olla väga tänulik! Tahaks vaid loota, et järgmistel aastatel tuleb veel sellist suve 🙂 Postituse lõppu panen veel video Hiiumaa esinemisest: