25.03-1.04

Küll need ööd olid ikka kohutavad. Nagu kartsin, siis mõnes mõttes peale eelmist reedet natukene läkski tervis hullemaks. Reedel oli küll endiselt halb olla ja ikkagi veel täitsa haige, aga kuna võrreldes eelmise päevaga oli parem olla, siis võib-olla see optimism minus lasi mul päeva veidi kergemalt õhtusse veeretada – tegin ju isegi ühe klaverivideo, mida mõned päevad enne ma poleks absoluutselt olnud võimeline tegema, sest nõuab see ikkagi täit tähelepanu ja pühendumist. Kuigi kui aus olla, siis ega reedelgi ma tundsin, et ma ei suuda päris täielikult kontsentreeruda.

Igatahes öö esimene pool nagu isegi kulges normaalselt, aga ühel hetkel ärkan üles ja olin üleni külma higiga kaetud.  Minu jaoks oli see väga naljakas tunne, sest ikka kui tõbine oled ja higistad, siis tunned ju, et oled pigem kuum(?). Öö teine pool oligi raskem. Nina oli nii kinni, et ma sain aru, et sealt on küll mida välja nuusata, aga see lihtsalt ei tule välja. Samuti kurk oli seda rõvedust täis. Ei suutnud magama jääda. Ärkasin kell neli öösel üles, tulin elutuppa ja hakkasin ennast ravima – tegin aurutamist, sinepiplaastreid. 45 minutit hiljem läksin magama.

Nädalavahetusel olin ikkagi veel täitsa tõbine, aga iga päevaga hakkas vaikselt paremaks minema, aga üsna tibusammudega. Teisipäeval andis täitsa elada juba ja sain rohkem ka enda asjadega tegeleda. Maandusin klaveri taha. Õhtul oli jälle traditsiooniline jalavann, sinepiplaastrid. Päeva jooksul palju teed ja aurutamist. Natukene oli aga teisipäeval hirm küll, et kui ma reedel ikkagi niimoodi köhin, siis mis saab? See köha on selline, et vahepeal ma ei pruugi tükk aega üldse köhida ja siis kui hakkan köhima, siis jäängi köhima.

Möödusid veel mõned päevad ja reedeks oli olukord juba selline, et päeval väga enam ei köhinudki, vahepeal nuuskasin, ehk siis olin juba peaaegu terveks saanud. Väike tõbisus oli veel sees, aga võrreldes sellega, mis mul vahepeal oli, tundsin end imeliselt.

Reedel, 31. märtsil, oli minu sünnipäev! Olin sünnipäevaks saanud põhimõtteliselt terveks ja see oli ka minu eesmärk ja soov. Lõunal pidasime sünnipäeva veidi oma väikese perega, peale lõunat tulin maale vanemate juurde. Õhtul startisime siit otse Tartusse, kus oli mul öösel esinemine. Lasin eelneval päeval juuksuris teha endale 14 krunni pähe. Mõtlesin siis, et teen enne esinemist lahti ja siis ilusad lained juustes. Tulemus oli selline, et ma harutasin kahte krunni 20 minutit lahti ning nägin, et esinemise kellaaeg hakkab aina lähemale jõudma. Tekkis kerge paanika. Õnneks tantsutüdrukud tulid mulle appi ja kuuel käel harutasime kiiruga mu krunne lahti. Tulemus ei jäänud päris selline nagu ma oleks tahtnud, aga oli ikkagi ka kihvt. Meenutasin endale veidi lõunamaalast 😀

Olgu etteruttavalt öeldud, et järgmisel päeval kammisin juba ainult pooli juukseid 2,5 h välja. Esinemine ise aga läks suhteliselt okeilt. Seekord tundsin, et rahvas läks “käima” pigem kava lõpu poole. Enda tervise kohapealt – köhatasin ikka päris mitmel korral. Laval andis tunda, et olen veel tõbine. Siiski aga pidasin vastu ja kõik läks hästi. Järgmisel päeval hakkasime peale lõunat koju tagasi sõitma ja päev lihtsalt kadus kuhugi.

Veidi haigusehala + üks klaverivideo

Ma ei taha halada, aga mul on nii siiber sellest haige olemisest. Tahaks juba käia ja teha ja üldse ennast inimesena tunda, aga no ei. Ei anta mulle seda. Pühapäeval sai mul tõbisusest juba kaks nädalat ning peale esinemist Pärnu Mirage’is on tervis jälle korralikulthullemaks läinud. Muidu oli kogu aeg selline stabiilse vindumise tunne peal, oma tõusude ja mõõnadega, aga peale laupäeva läks asi korralikult alla mäge. Peale esinemist oli kurk väga valus, järgmisel päeval veel valusam ning väike nohu oli ka tagasi tulnud. Teisipäevaks oli nina jälle paks otsas, kurk ülimalt valus, halb olla. Kolmapäev oli aga lausa kohutav. Kõige kohutavam oli muidugi teisipäeva öö vastu kolmapäeva kui magasin vist ainult mõned tunnid, sest ma lihtsalt köhisin ja lörisesin iga minuti tagant. Lõpuks ajas see kõik mind ennast juba ka nii närvi, et langesin korraks ahastusse. Kujuta ette, et sa oled megaväsinud, aga kogu aeg tuleb selline köhahoog peale, et sa lausa hüppad voodis. Silmad jooksid pidevalt vett, peal maailma suurim väsimus.

Aga esinemisest lähemalt… Pärnusse jõudsime umbes peale kella kaheksat õhtul. Sättisime end sisse, hakkasin end korda tegema, varsti panin lapse magama ning kell 12 läksin juba kluppi. Kohapeal veel veidi sättimist ning umbes kolmveerand üks läksin lavale. Esinesin seekord umbes pool tundi. Esinemise ajal tuli kukkesid ka sisse mida tavaliselt ei juhtu – hääl murdus. Lõpu poole oli hääl juba täitsa väsinud, seega saan aru küll, et ega see hea ei ole niimoodi haigena lavale minna, aga terve elu olen ma olnud selline, et ikkagi ainult väga viimases hädas jätan oma asju ära. Kui on koolis kontrolltööd olnud, siis vähemalt nende ajakski olen kohale läinud, et ei peaks pärast peale tunde vastama ning esinemistega ju ka, kui on ikka välja reklaamitud, siis ei ole ilus niimoodi taganeda.

Üldiselt aga leian, et esinemine läks hästi. Elati kaasa, oldi toetavad. Väga hästi läks peale ka üks uus cover, millest veidi eelmises postituses rääkisin. Üleüldiselt võib rahule jääda.

Veelkord suured tänud imelise kleidi eest CY RIIDED! https://www.facebook.com/CyRiided/

Terve see nädal, nagu ka mu postituse sissejuhatus reeta võis, on möödunud haiguse tähe all. Mõnes mõttes on ka hea, et sel nädalavahetusel esinemist ei ole (uskumatu, et seda ütlen), aga äkki kurgule puhkust andes saan nüüd lõpuks terveks ka(?). See eest uueks nädalaks pean saama terveks, sest on minu sünnipäev, esinemine Tartus ning mõttes ka mõned muud tegemised. Seega ravin ennast hoolega ja hoian pöidlaid.

Tänaseks päevaks, ehk reedeks, on olukord küll paranenud, aga üle õla sülitades ei julge veel täiesti midagi loota, sest terve selle kolme nädala jooksul on mul neid halvemaid ja paremaid päevi kordamööda ikka olnud. Eile rääkisin sõbrannaga, kes ütles, et oli ka mõnda aega tagasi ühes hullus haiguses ja selline tunne oli nagu oleks täiesti omas maailmas. Olen sellega täiesti nõus – netis väga ei käi, vabadel hetkel üritad magada, sest kogu aeg on väsimus peal ja kehv olla. Siis ongi selline tunne, et väljaspool koduseini mujal elu polegi. Katsun aga optimistlik olla ja tahan nii väga terveks saada. Vaadake kui ilusaks ilmad läinud on, patt on neid raisku lasta. Igatahes on mul nüüd terve nädal aega terveks saada, loodan parimat.

Postituse lõpus on ka üks klavericover, mille täna meisterdasin.