Küll need ööd olid ikka kohutavad. Nagu kartsin, siis mõnes mõttes peale eelmist reedet natukene läkski tervis hullemaks. Reedel oli küll endiselt halb olla ja ikkagi veel täitsa haige, aga kuna võrreldes eelmise päevaga oli parem olla, siis võib-olla see optimism minus lasi mul päeva veidi kergemalt õhtusse veeretada – tegin ju isegi ühe klaverivideo, mida mõned päevad enne ma poleks absoluutselt olnud võimeline tegema, sest nõuab see ikkagi täit tähelepanu ja pühendumist. Kuigi kui aus olla, siis ega reedelgi ma tundsin, et ma ei suuda päris täielikult kontsentreeruda.
Igatahes öö esimene pool nagu isegi kulges normaalselt, aga ühel hetkel ärkan üles ja olin üleni külma higiga kaetud. Minu jaoks oli see väga naljakas tunne, sest ikka kui tõbine oled ja higistad, siis tunned ju, et oled pigem kuum(?). Öö teine pool oligi raskem. Nina oli nii kinni, et ma sain aru, et sealt on küll mida välja nuusata, aga see lihtsalt ei tule välja. Samuti kurk oli seda rõvedust täis. Ei suutnud magama jääda. Ärkasin kell neli öösel üles, tulin elutuppa ja hakkasin ennast ravima – tegin aurutamist, sinepiplaastreid. 45 minutit hiljem läksin magama.
Nädalavahetusel olin ikkagi veel täitsa tõbine, aga iga päevaga hakkas vaikselt paremaks minema, aga üsna tibusammudega. Teisipäeval andis täitsa elada juba ja sain rohkem ka enda asjadega tegeleda. Maandusin klaveri taha. Õhtul oli jälle traditsiooniline jalavann, sinepiplaastrid. Päeva jooksul palju teed ja aurutamist. Natukene oli aga teisipäeval hirm küll, et kui ma reedel ikkagi niimoodi köhin, siis mis saab? See köha on selline, et vahepeal ma ei pruugi tükk aega üldse köhida ja siis kui hakkan köhima, siis jäängi köhima.
Möödusid veel mõned päevad ja reedeks oli olukord juba selline, et päeval väga enam ei köhinudki, vahepeal nuuskasin, ehk siis olin juba peaaegu terveks saanud. Väike tõbisus oli veel sees, aga võrreldes sellega, mis mul vahepeal oli, tundsin end imeliselt.
Reedel, 31. märtsil, oli minu sünnipäev! Olin sünnipäevaks saanud põhimõtteliselt terveks ja see oli ka minu eesmärk ja soov. Lõunal pidasime sünnipäeva veidi oma väikese perega, peale lõunat tulin maale vanemate juurde. Õhtul startisime siit otse Tartusse, kus oli mul öösel esinemine. Lasin eelneval päeval juuksuris teha endale 14 krunni pähe. Mõtlesin siis, et teen enne esinemist lahti ja siis ilusad lained juustes. Tulemus oli selline, et ma harutasin kahte krunni 20 minutit lahti ning nägin, et esinemise kellaaeg hakkab aina lähemale jõudma. Tekkis kerge paanika. Õnneks tantsutüdrukud tulid mulle appi ja kuuel käel harutasime kiiruga mu krunne lahti. Tulemus ei jäänud päris selline nagu ma oleks tahtnud, aga oli ikkagi ka kihvt. Meenutasin endale veidi lõunamaalast 😀
Olgu etteruttavalt öeldud, et järgmisel päeval kammisin juba ainult pooli juukseid 2,5 h välja. Esinemine ise aga läks suhteliselt okeilt. Seekord tundsin, et rahvas läks “käima” pigem kava lõpu poole. Enda tervise kohapealt – köhatasin ikka päris mitmel korral. Laval andis tunda, et olen veel tõbine. Siiski aga pidasin vastu ja kõik läks hästi. Järgmisel päeval hakkasime peale lõunat koju tagasi sõitma ja päev lihtsalt kadus kuhugi.
