Eelmise nädala neljapäeval sai meie pisi S. juba 9 kuu vanuseks! No täiesti uskumatu… Vaid kolm kuud veel ja ta on juba aastane. Ei jõua seda aja lendu ära imestada – kui peres on laps, siis liigub see aeg ikka turbokiirusel, kogu aeg on midagi teha. Vaikselt omaette oleme ka minisünnipäevasid tähistanud, aga seda üheksandat kuud otsustasin veidike suuremalt tähistada, tegin õunakooki ning tellisin võileivatordi ja kutsusin vanemad külla. Lugesin ka seda beebiraamatut, kuhu saab kirja panna, mida su laps millal tegema hakkas ja oli täitsa naljakas mõtelda, et kui palju võrreldes esimeste kuudega on asjad muutunud. Nüüd on ta juba nagu väike inimene, ei saa ta kohta enam beebi öelda: suhtleb meiega omas keeles, liigub ringi, mängib peitust tekiga, itsitab, naeratab igal võimalikul hetkel, oskab asjadega mängida, ajab ennast püsti ja veidike toe najal kõnnib, ronib sülle ja teeb “musi” (ehk siis sööb su nägu). Uskumatu on kõrvalt vaadata, kuidas inimene areneb, kuidas pool aastat tagasi oli ta ainult oma selja peal ja vehkis käte-jalgadega, aga nüüd on juba mega aktiivne.

Sügis on nii märkamatult ligi hiilinud. Üks päev kui linnast koju sõitsin, vaatasin endale üllatuseks, et puud juba puha kollased. Kuigi ilmad on juba praegu vahepeal sombusemad ja päevad pimedamad, siis midagi on ka sellises ajas ilusat. Peaasi, et see lihtsalt liiga kaua ei kesta. Ning sellega seoses on alanud ka taaskord riisumise aeg. See on vist mu lemmik aiatöö 😀 Praegusel ajal on aga eriti mõnus tulla koju, teha üks tassike teed ning kaminasse tuli ja kaugel see talv ning jõuludki on. Mõtlesin üks päev, et alles ma harjusin ära 2016 aastanumbriga, aga kolme kuu pärast vaja hakata jälle ümber harjuma. Lisaks tegime veel ühe korra õunamahla. Ühed eriti head mahlaõunad valmisid veidi hiljem, seega otsustasime ühe laari siiski veel teha. Kõige parem jook, mida talvel rüübata – ilma suhkruta, mahe ja otse oma aiast.

Viimase nädala jooksul olen palju  klaveri taga olnud ja uut loomingut kirjutanud. Laul #KS on stuudios ka funki juurde saanud – taust on juba päris palju edasi liikunud, aga nüüd vaja veel vokaale laulma minna. Katsun seda kindlasti lähiajal teha. Täna käisin hommikul juuksuris ning nüüd toimetan kodus ringi. Homme aga Paide Plazas esinemine.

Uus nädal tõotab tulla väga tegus ja huvitav – igasse päeva jagub midagi, millest võiksin järgmises postituses kirjutada, nii et loodetavasti järgmine postitus tuleb väheke huvitavam 🙂

Veidike rõõmusõnumit ka postituse lõppu – ma kaalun juba pea kaks kilo vähem kui enne rasedust! See kaaluteema on minu jaoks muidugi selline keeruline olnud kogu aeg, kuna ma ei propageeri seda, et kõik peaksid julmalt peenikesed olema ja ennast kohutavalt piitsutama, aga samas ma leian, et iga inimene peaks end veidike päevas liigutama ja söögilaud võiks olla valdavalt tervislik ning kui need kaks tingimust on täidetud, siis on ka kehakaal vastav. Mulle endale pakkus mu kaalunumber just sellepärast rõõmu, et ma söööööön nagu looooom ja mul on hea meel näha, et see vähemalt ei kajastu kaalus 😀 Siin kohal ei kekka aga ma sellega, et “appikene ma saan süüa nagu nii palju, aga kaal nagu üldse ei tõuse ä”, vaid põhjus on tegelikult lihtsalt selles, et ma olen üle 9 kuu juba imetanud ning kavatsen seda ka veel jätkata ja see on tekitanud mulle rämeda hundiisu. Seega naised – kõik imetama! Saate palju süüa ja kaalust ka veel alla peale kauba 😀

Otseselt trenni moodi trenni pole ma selle üheksa kuu jooksul eriti teinud. Veidikene trenažööril, mõned korrad jooksmas, aga ei saa nagu üldse sellele lainele. Kohilas on olemas suur valik erinevaid treeninguid, aga enamus neist hakkavad kõik nii lollidel aegadel, nii et mul kuidagi ei mängi välja. Minu liigutamine seisnebki aga selles, et üle kaheksa kuu olen ma peaaegu iga päev käinud jalutamas – 40-70 minutit ja mitte aeglast loivamist, vaid samm on üsna tempokas. Tore aga oleks küll, kui saaksin ühel hetkel regulaarselt kuskil trennis hakata käima, eks näis.

Suur aitäh Vitamin Well Eesti, kes mulle ja mu fännidele pani välja mõnusat kosutavat jooki.