Ootad seda jõuluaega nii kaua ja siis on see käes ja nagu naksti ka läbi. Sel aastal, sarnaselt eelmistele aastatele, käisime taas minu maakodus, kus olime kolm päeva. Sai kõik lähedasemad sugulased üle vaadatud, head aega veedetud. Nende päevade jooksul tegime päris palju Scrabble’i lahinguid ka, nii et õhtul magama minnes pea juba huugas erinevate sõnade konstrueerimisest. Üht-teist sai ka telekast vaadatud, niisama jutustatud, arvutisse ei jõudnud nendel päevadel üldse, sai ainult mobiiliga mõned korrad Internetti põigatud ja see mõjus üsna hästi, sest pärast tundsin, et olen kohe saanud puhata selle suure ekraani jõllitamisest. Natukene on kurb ka olla, sest tõesti see aeg möödus nii kiiresti ja mul oli nii tore ning mõnus aeg, tahaks veel!

Muidu pühapäeval ja esmaspäeval olin päris palju klaveri taga, tegin üsna mitu coverit, aga neid kõiki veel üles ei ole laadinud. Ühte videot laeb üles umbes 4-5 tundi ja siis ei saa ka muid asju Internetis teha, nii et pean videod öösel üles laadima. Hetkeseisuga on selle postituse lõpus üks video, aga juba päris mitu videot ootab ülesse laadimist, nii et on ka uut kraami tulemas 🙂 Tutvusin ka raamatutega, mis jõuludeks jõuluvana toonud oli 😛 Vana-aasta õhtuks meil plaane tehtud ei olnud või kui täpne olla, siis plaan oligi teleka taga vedeleda, midagi head näksida ja lihtsalt olla, aga plaanid tegid ennast ise 😀 Nimelt teisipäeval oli meie eludes see kaunis päev, mil saime hakata ennast perekonnaks kutsuma – sündis pisike Sandra, kauaoodatud kaunike. Tähtajast läks kaks päeva üle. Kell 9.15 hommikul tulid ära veed, kahe ja poole tunni pärast olin juba sünnitusvoodil – nii et kui tihti läheb esimese lapsega aega, loed tuhusid ja ootad õiget hetke, mil sünnitusmajja minna, siis mul käis see algus ikka väga kähku. 16.47 oli beebi kõhul ja kaks tundi hiljem taastusime juba perepalatis. Kaaluks 4105 grammi ning 53 cm, nii et päris suur tüdruk. Vana-aasta õhtul olime veel haiglas, vaatasime telekat ja meie palatist avanes imeline vaade Tallinnale, nii et kesköö tulemäng oli justkui peo peal. Kes mu Instagram’i jälgib, siis seal ka väike video 🙂 Eile saime lõpuks koju, sai end sisse sätitud, asju paika pandud, terve päev läks üsna kiiresti ja nüüd elamegi päev korraga. Imeline aeg on alanud, millist enne sünnitust ette ei kujutanudki. See pisike paneb mul päevas mitu korda pisarad silma, sest ta on lihtsalt nii armas, rahulik ja temast kiirgab armastust. Sõnadesse on seda tunnet keeruline panna.

Uueks aastaks aga mõtted käivad, et mida edasi teha; muutusi on tulemas nii minu igapäevaelus ning ka muusikavallas on plaanid peas paigas. Üsna aasta alguses on oodata uut singlit ning kindlasti varsti algab töö ka teiste uute laulude kallal. Mõtteid on igatahes palju.

2015. aasta oli minu jaoks paljuski õpetlik aasta ja need õpetused võtan kindlasti uude aastasse kaasa ja katsun neid parimal viisil rakendada 🙂

Soovin Teile aga edukat ja meeldejäävat uut!