Heia-heia! Viimane nädal on jälle lennanud uskumatul kiirusel. Kolmapäevast pühapäevani oli kogu aeg pidev-põnev programm peal. Aga kõigest järgemööda. Kolmapäeval peale lõunat startisime Karksi-Nuia poole, et pidada maha üks uus fotoshoot. Eelmine kord pildistasin koos Fotoraadiga oktoobris oma lapsepõlvekodu kandis Albus ning kuna mulle nendega koostöö väga meeldis, siis otsustasin ka sel korral nende kasuks. Seekord aga olime ainult looduses, seega oli veidi teistmoodi kogemus võrreldes sisetingimustega. Kõigepeal läksin Maigreti juurde meiki, keda väga kiidan. Kes tunneb huvi, siis minge kiigake ta Facebook’i lehele. 
Otsustasime seekord pildistada veidi kaugemal ehk Karksi-Nuias. Ma pole seal kunagi käinud, ainult läbi sõitnud. Teadsin aga, et seal on kauneid kohti, kus pildistada. Peale meiki alustasime pildistamist üsna hilja, seega päris kõiki kohti isegi ei jõudnudki ära pildistada, aga usun, et materjali saime küllaga. Seega ei jõua ära oodata, mis sealt tulemas on. Peale pildistamist sõitsime veel tunnikese edasi ööbimiskohta ning üsna kohe läksime magama.
Veidi kaadritagust piilumist
Järgmisel päeval oli vabakava, ent see-eest siiski tegus. Vahepeal paistis veidi ikka päikest ka, aga muidu sai palju ringi käidud ja toimetatud. Samuti juhtus ka see…
Omaenese lollus ja eks üritan sellest olukorrast õppida seda, et peab olema ettevaatlik ja ei tasu tormata. Tol päeval sadas vihma, seega jooksin ruttu autost poeukseni, aga poeukse ees olev metallrest, mis vist muidu mustust kogub, oli väga libe, seega panin põlve maha ning sain omale kena mustri jalale. Vapralt tatsasin veel poodi edasi ka, aga ühel hetkel tundsin, et püksipõlv oli veriseks imbunud. Läksin autosse tagasi ja vaatasin, et mis siis juhtus. Esimene reaktsioon oli kohe, et “palun mitte ainult õmmelda”. Sest nendest mitmetest haavadest üks haav tundus mulle esmapilgul üsna sügav. Otsisin google’ist kus Otepääl arsti juurde saab minna ning sattusin väga toreda arstitädi juurde, kes mind kohe aitas, haava puhastas ning siis plaastrid pani ja sideme ümber. Polnudki vaja õmmelda. Kõndimisega õnneks üldiselt probleemi ei tekkinud, aga kükitada ja jalga “kägardada” on raske ja ebameeldiv. Seega kui ma siin hiljuti alles mõtisklesin, et äkki jõuan veel lähiajal ujuma, siis eks ole näha, mis sellest mõttest nüüd saab, kuna praegu ma sellele haavale küll ligunemist lubada ei saa.
Siiski otsustasin kohe, et ei lase sel kõigel enda tuju rikkuda. Elu toimub edasi. Järgmisel päeval oli täitsa suvi ning tegelesime selle nautimisega. Lõpuks õhtu poole jõudsime Viljandisse, kus mul öösel oli esinemine. Esinemisega jäin muidu väga rahule – kõiki laule lauldi kõvasti kaasa, eriti laulu “Suveõhtud”, mille pärast on mul muidugi väga hea meel! Seega loodan, et äkki varsti kohtume jälle 🙂 Sidemes jala peitsin kenasti kleidi alla 😀 Ühe väikse video panin ka oma Facebook’i lehele, kes soovib piiluda, saab seda teha SIIT!
Magama sain umbes kolme paiku ja uuel päeval oli juba pool 8 äratus, seega olin suhteliselt läbi omadega 😀 Päeva peale läks seda väsimust õnneks vähemaks, aga õhtul jäin küll vist sekundiga magama. Tollel päeval muidu käisime Maheda Muusika Festivalil ning õhtul vaatamas etendus “Elagu eurotoetused”, mis toimus Arukülas. Võtsime ka sel korral lapse kaasa ja saime kenasti hakkama. Loodan suvel veel mitmele vabaõhuüritusele jõuda. Praegu on kohe selline suur janu nende järele.
Pühapäeval käisime uuesti Maheda Muusika Festivalil. Eelkõige vaatamas Daniel Levi esinemist, keda ma varem polnud live’is näinud, seega Eesti artistidest taaskord uus linnuke kirjas. Esmaspäev oli üsna tavaline kodus olemise päev, ent läks sellegipoolest nii kiiresti. Hommikul käisime rattaga sõitmas, veidike lugesin, tegin kodus jäätist ja alustasin moosi sisse tegemisega. Päris palju on veel vaja ka teha. Õhtul veel üks väike rattatiir ja kuidagi see päev kadus kuhugi. Aa ja vahepeal sain veidi päevitada ka. Oli üks tõsiselt ilusa ilmaga ilus päev 🙂 Loodan tänasest päevast sama ja kavatsen neid päevi täiega nautida.
